Jaan Poska maja Kadriorus ja Vana Baskini teater. Meie riigimehe Jaan Poska elu ja tegevus sisaldas sedavõrd palju pinget ja dramaatikat, et ikka on olnud neid, kes tahtnud seda näidendiks vormida. Nii on Juhan Saar kirjutanud koostöös Kaarel Kilvetiga näidendi „Tartu rahu“, mille lavastas Vanemuises Ago-Endrik Kerge (esietendus 28. I 1990). Huvilistele teadmiseks, et näidend on ilmunud Juhan Saare kogumikus „Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980–2005“ (Tallinn 2008).

Kui taastati Jaan Poska perele kuulunud maja Tallinnas (Poska tänav 8), siis hakkas kummitama idee, et selles Kadrioru toredas majas võiks olla taastatud teatritükina meie riigimehe ja teda ümbritsenud väga värvikate isiksuste lugu. Seda ideed kandis endas dr phil Loone Ots, kes Kadriorus lapsepõlve veetnuna omas nägemust sellest lummavast keskkonnast.

Loone Ots on kirjutanud näidendi temale omasel ajas liikumise meetodil, kus rõhk pandud ikka sellele, et tajuksime, kui kiirelt kaleidoskoobina värve vahetav oli aeg, mis oli antud meie esivanematele. Võiksime vahel olla tolerantsemad-mõistvamad oma eelkäijate valikute hindamisel. Oleks õiglasem, kui oskaksime nende samme panna paremini keerulisse aega, kus neil elada oli antud.

Näidendi „Jaan Poska saaga“ lavastajaks kutsuti lavastaja Ain Mäeots (Vanemuine), ülejäänud töö tegi Eino Baskini poolt juhitav Vana Baskini Teater. Eino Baskin ise ütles, et osa Vana Baskini Teatri austajaist ootaksid nende etendusest ehk enam huumorit, kuid tuleb tunnistada, et omajagu mõõdukat sooja koomikat ja isegi nalja leiab vaataja ka Jaan Poska etendusest.

Poska maja Kadriorus kui salong.

Jaan Poska saaga toimub majas Jaan Poska 8 (varem Liiva 8). Reaalne ümbrus annab etendusele palju juurde. Väga ehedana ja sügavalt oma rolli sisseelav tundub Andres Lepiku esitus Jaan Poskana. Näitleja välise sarnasuse taotlus ehk isegi veidi takistab temaga kaasa minemast, et mõista paremini Poskat kui inimest.

Mis mees Poska tegelikult oli? Ta oli mees, kelle kohta kehtisid H. Treffneri sõnad, et pidi käima „vene keeles saksa seltsis eesti asja ajamas....“. Kui tänapäeval on meie ametnikud vahetanud omaaegse sundvenekeele sundingliskeele vastu ja käivad Brüsselis „eesti asja ajamas“, siis vajame aega, et tekiks ajaline distants hindamiseks, et näha – kumb põlvkond paremini „eesti asja võõras keeles on osanud ajada“.....

Näidendis pole loomulikult olnud võimalik esitleda kogu seda galeriid Poska sõpradest, kes taolises olukorras koos ja üksteist toetades tegutsesid. Siin tasub viidata näiteks Poska ühele lähedasele sõbrale preester Karp Tiisikule (1843-1922), kes oli Haapsalu tööperioodil suviti isegi keiser Aleksander II ja paljude Peterburi õukondlaste pihiisa nende suvise puhkuse ajal Eestis. Samas pidas just K. Tiisik eestikeelse jutluse „Estonia“ teatrihoone avamisel. See oli tunduvalt suurema tähtusega, kui meie ajaloolased seni seda tähtsustanud. Asjata ei kirjutanud pr E. Lender, et „preester Karp Tiisik oli kõva eestlane....“. Ta oli ka üks esimesi eestlastest Tallinna linnavolinikke. Seega mees, kes sai nii Jaan Poskale, Konstantin Pätsile, Voldemar Lenderile, Jaan Teemantile ja teistele tublisti abiks olla linnavoliniku ameti pidamisel.

Jaan Poska ja Konstantin Päts (1878-1956).

Raivo E. Tammel on keerukas roll, mängida Konstantin Pätsi noore mehena. Meie ajaloos pole tegelikult tänaseni head kirjeldust noorest Pätsist. Noor Päts polnud see mees, keda kirjeldatud aastast 1939-1940. 1940 oli Päts juba haigustest räsitud mees. Noor Päts oli Elfriede Lenderi kirjelduse järgi - „lävel seisis lühemat kasvu mees, hoides kukil umbes aastast poisikest. Üle terve näo naerdes astunud ta meile lähemale, teretas ja hakkas kohe juttu ajama...“(E.Lender. Minu lastele, 1967).

Päts oli sel ajal elusse uskuv noor mees, kelle jaoks pere ja poeg olid nii tähtsad, et „kui ta olnud pojaga (Leoga), siis unustanud „Teataja“. Tahaks loota, et kunagi jõuab kätte aeg, kui meil oleks enam ajaloolist materjali Helma Wilhelmine Pätsi (Peedi) (1879 - 1910) kohta, sest just tema oli naine, kes K. Pätsile selle (isa)õnne kinkis.

K. Päts oli väga lähedane Poska ja ta perega, kuid seda oli ka Voldemar Lender(1876-1939), kes näidendis tõstetud Pätsi kõrval kolmandaks meespeaosaliseks. Voldemar Lenderi roll Jüri Aarma esituses on lahendatud näidendis väikese intriigiga, kus näitlikult saame kaasa mõelda, et meie valikud ja meie sihid elus ei pruugi ühel või teisel hetkel päriselt kattuda.

V. Lender kui insener ja ehitusettevõtja ning kui linnavolinik ja linnapea pidi tegema otsuseid ka oma isiklike huvide vastaselt. Tema abikaasa Elfriede Lender raamatus „Minu lastele“ (1967) küll vaadates neile sündmustele juba tagantjärgi, resümeerib ehk veidi pateetiliselt, et „eesti mehed ei püüdnud oma kätte linnavalitsust mitte selleks, et enda vahel pirukat jagada, vaid et hoolitseda kogu linna elanikkonna hüvangu eest...“.

Reaalses elus olid V. Lenderil siiski omad valikud – nt hea äri ehituses ja suur Tallinna projekti toetamine. Ühelt poolt siis Lenderi majad, mis rajati koos samuti Tallinna linnapeaametisse jõudnud Anton Uessoni ehitusettevõttega, olid 1-3 korruselised puitelamud, ja mis ehitati 20. saj alguse Tallinnas (ka Kadriorus). Täna saame õnnelikud olla, et 21. saj Tallinnas toimub vahepeal räämas seisnud Lenderi majade aktiivne taastamine ja need majad elavad üle vaimustavat taassündi. Kuid omal ajal oli olemas paberil Suur-Tallinna projekt, mis kavandati soome arhitekti Eliel Saarineni poolt ning mis pidi tegema Tallinna moodsaks suurlinnaks nagu Pariis, Riia ja Helsingi. Kiirtena hargnev teedevõrk ja kuni 6-korruselised avarate sisehoovidega kivist linnamajad. Ajalugu ei lasknud suur Tallinna projekti sellisel gigantsel kujul teostada, aga vahetute otsuste tegijad ei teadnud seda muidugi ette.

Tallinna muutumises J. Poska ajal oli oluliseks verstapostiks 24. august 1913, kui avanes „Estonia“ teatri eesriie. E. Lenderi mälestustest saame lugeda, et „Estonia hoone õnnistati sisse ülevas meeleolus mitmepäevaste pidustustega. Üldpilt oli tõesti suurepärane, härrad kõik smokingites, daamid enamasti heledais pealelõunakostüümides....“ (E. Lender. Minu lastele, 1967). Oli, mille üle uhke olla, sest „Estonia“ teater oli oma aja Tallinna suurim ja kalleim ehitis. See episood on leidnud omamoodi humoorikal kujul koha ka näidendis.

Tasub aga meenutada, kui palju oli Soome ühiskond sel ajal Eesti oludest ees. Kui eestlastest haritlaste naised said koos meestega osaleda oma teatri avamisel, siis oli neile ilmselt teada, et selle teatri üheks arhitektiks oli soome naisarhitekt - Wivi Lönn (sünninimi Olivia Mathilda Lönn; 1872–1966). Taoline teadmine ilmselt julgustas eesti naisi oma tütardele paremat haridust andma nii kodus kui koolis. Näidendi naispeaosalised ongi Constance Poska (1870-1923) ja Elfriede Lender (1882-1974), keda mängivad Liina Tennossaar (Constance Poska) ja Kaia Skoblov (Elfriede Lender) oli. Naiste rollid on väga hingestatult välja joonistatud.

Näidendi vaatajal on võimalus valida kahe põhitelje vahel – kas jälgida nn meeste liini või nautida enam daamide liini, mis väga õnnestunult elab meeste liinile kaasa. Kui tihti ajaloo kirjutajad ei hooli või ei oska näha ajaloo keerdkäikude seletamisel meeste selja taga seisvate tugevate naiste lugu. Jaan Poska saagas on naiste liin väga hästi välja toodud just J. Poska ning V. Lenderi naiste omavahelises suhtluses, kui mehed olid 1905. a. arreteeritud ja nad võitlesid omal moel nende vabastamise eest.

Näidendis on jõulisem positsioon Constance Poskal, kes elulistes küsimustes on temast enam haritud Elfriede Lenderist palju praktilisem. Mõlemad naised olid meie kultuuris erilised, mõlemad armastasid oma mehi, kuid see armastus saab ühel või teisel hetkel väljenduda väliselt erinevalt. Constance Poska oli mahuka Poskade maja lukk, mis ei vajanud õlitamist. Ta oli kutsumuselt jäägitult ema ja abikaasa. Nagu tütar Vera Poska-Grünthal hiljem kirjutas (Jaan Poska tütar jutustab, 1969) - „tema naerus oli niipalju elujõudu ja kõla, et seda veel praegugi need meelde tuletavad, kes seda on kuulnud“. Samas ehk elulistes-praktilistes asjades veidi saamatumgi E. Lender – kel jätkus noore naisena vaprust, rajada eesti noortele tüdrukutele esialgu venekeelne kool tugevalt saksahõngulisse Tallinna linna. Oma usku „oma lastesse“ (kelleks pidas E. Lender kõiki oma koolis käinud lapsi) jätkus tal hiljemgi ning seda kuni Eestist sunnitud lahkumiseni Teise maailmasõja ajal, kui tema loodud kool oli saanud juba omaette legendiks. On huvitav, et E. Lenderi kooli kasvandike vormikleidi järgi sai omaette sümboliks isegi nn lenderililla värv.

L. Ots on C.Poska ja E. Lenderi kaudu tõstatanud ühe veel lõpuni mõtestamata teema meie kultuuris – naiste roll meie omariikluse loomise juures on olnud tunduvalt olulisem, kui oleme harjunud teadvustama. Liina Tennossaar Constance Poskana ja Kaia Skoblov Elfriede Lenderina suudavad näidendis meid oluliselt selles veenda. Tahaks isegi öelda, et sõltumata sellest, et C. Poska ja E. Lender isiksustena küllalt erinevad olid mõlemad ühise oskusega – nad suutsid oma meestele olla toeks ja innustajaks, nii et nende mehed lihtsalt ei saanud ajaloolistel hetkedel olla nõrgad ja väikesed. Mehed, kes taolist naise toetust tundnud, ongi suuremad kui nende saatus ehk kavatsenud.

Jaan Poska saagas näeme tervet rida nn kõrvalosalisi. Nende hulgas nii kõrgeid aukandjaid kui lihtsaid kaasaegseid, nagu ajaloos ikka olnud. Kõrvalosaliste hulgas on esimene mittesaksa linnapea Tallinnas Erast G. Giatsintov (1859-1910), Moldaavias sündinud Eestimaa kuberner Izmail V.Korostovets (1863-1933), kelle polgus oli muuseas kirjas ja alustas teenistust keiser Nikolai II. Kõrvalosas on ka Tartu rahuläbirääkimiste üks võtmefiguur Adolf A. Joffe (1883-1927), aga ka anonüümsed madrused, keda kõiki kehastavad näidendis Egon Nuter ja Janek Sarapson. Näidendit aitavad paremini edasi viia lehepoiss (Mattias Jürgens) ning teenija Sander (tegelikkuses oli Poskade peres teenijaks pr Sander), keda kehastab Andres Raag (külalisena Tallinna Linnateatrist).

Lõpetuseks.

Loone Ots on näidendit kirjutades näinud Poskat isegi teatud viikingikultuuri kuuluva kangelasena. Viikingiideaali järgi on (mehe) suurimaks vooruseks julgus, tahe trotsida elu väljakutseid ja paindumatu endaks jäämine. Kui me seda usume, siis jääb nõustuda, et nagu kõik saagade suurused, on Jaan Poska samuti omamoodi müütiline figuur, kellest saame ehk just seetõttu igavesti eeskuju võtta.

Poska koht ajaloos on mingil määral juba ammu selgunud. See ei saa ajaga kuidagi väiksemaks muutuda. Pigem võib tema roll ajaga muutuda veelgi reljeefsemaks. Pole ju kahtlust, et J. Poska panus selles, et üks Läänemere äärne maarahvas, keda ajaloos viimasel ajal eestlasteks kutsutud - sai 20. saj oma riigi kandjaks, on kaheldamatult väga suur.

Märkmed: