Jaan Männik: Keegi ei anna vabatahtlikult võimu ära, võimu võetakse
Inimesed 05 Jul 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tiina Ilsen, Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas, KesKus
www.DELFI.ee
 - pics/2013/07/39790_001.jpg

Jaan Männik
Foto: Vallo Kruuser
KesKus'i toimetus kutsus külla äsja Eesti Panga nõukogu esimehe kohalt lahkunud Jaan Männiku. Kohvi lürpides rääkisid Tiina Ilsen, Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas Männikuga pangandusest ja paljust muust. Sealhulgas ka parteide stagneerumisest ja uue partei loomisest.

Jaan Männikus on peale avalikkusele tuntud mehe peidus huvitav tegelane – temas segunevad märgatav sirgjoonelisus, aga ka südamlikkus. Samuti jääb peale tundidepikkust kohviluristamist ning pajatusi maa ja ilma üle mulje, et Jaan kannab endas kõvasti „vana kooli joont“. Erinevalt paljudest ENSV-st pärit asjapulkadest – poliitikutest direktoriteni – tundub sel Rootsis sündinud ja kõva rahvusvahelise juhikogemusega mehel olevat kindel arusaam, mida on ilus teha ja mida mitte. Ja miks. Arusaam eetikast, kui soovite.

Tiina Ilsen (T.I): Mingites kohtades on Eesti Panka kui institutsiooni ju lausa saladuslikuks saareks nimetatud.
Jaan Männik (J.M): (Tõstab näpu) Kõikidel riikidel on keskpank, siinkohal 17 euroriiki, kellel on euro – ja siis on omakorda veel üks euro keskpank, asub Frankfurdis ja seal otsustatakse Euroopa rahapoliitika üle. Seal on nõukogu, kus toimetavad 17 euroriiki ja nende juhid, meilt varem Andres Lipstok ja nüüd Hardo Hanson. Eesti keskpank teeb koostööd selle keskpangaga.

T.I: Kordame siis üle, millega tegeleb Eesti keskpank?
J.M: Kõigil 17 euroriigil on oma keskpangad. Keskpanga kõige tähtsam ülesanne on tagada hinnastabiilsus. Inflatsioon ei peaks olema üle 2%. Kui me räägime sellest kevadest, on keskpanga probleem pigem selles, et inflatsioon on liigmadal, kuskil 1% ümber. Aga kui inflatsioon 0 % peale kukub ja sealt deflatsiooni, siis see mõjub investeeringutele väga halvasti. See mõjub üldse majanduse arengule väga halvasti. Eesti Panga peamine ülesanne on koos Euroopa Keskpangaga tagada eurotsooni hinnastabiilsust. Eesti keskpank tegeleb veel majandusanalüüsidega, statistikaga jne.

Rootsi Keskpangas töötab 350 inimest. Meie ütleme tavaliselt, et vaata kui tublid ja efektiivsed meie oleme, meil on ainult 244 inimest, siis… Rootsi on kuus korda suurem riik. Kui me hakkame arvestama, et mitu inimest Eestis peavad Keskpanka üleval pidama, siis see on palju rohkem kui Rootsis. Aga meie Keskpanga sisekultuur on umbes selline, et… meil on mingisugused mõisad, koolituskeskused. Kuni praeguse presidendi tulekuni meil eriti ei räägitud, mis me siin teeme, suhtumine oli selline, et meil on siin trellid akende ees ja meil ei ole vaja mitte kellelegi aru anda.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sina maandusid Eesti panka 2008. aastal, majanduslikult väga vastikul ajal. Küsiks spordiküsimuse: kuidas oli?

J.M: (Muigab) Inimesed seda ehk ei usu, aga mulle see meeldis. Tulin Eesti Panka juunis 2008 ja kolm kuud hiljem läks Lehman Brothers pankrotti. Seda peetakse globaalse majanduskriisi alguseks. 2009 langes Eesti majandus 14%, see oli kõige hullem aeg üldse. Sel ajal oli Rootsi pankade mureks, kuidas Baltikumis kõige vähem raha kaotada. Et ehk oleks mõtet siinsed pangad pankrotti ajada.

Mina arendasin suhteid oma kolleegiga Rootsis, kelle nimi on Johan Gernanbt. Proovisin talle selgitada, et ärge siin Rootsis nüüd uskuge, et kui tulete Baltikumist välja, on tegemist ainult ühe majanduskriisiga. Kõigi kolme riigi majandus võib maoli kukkuda. Ja siis me saame õieti ühe karmi julgeolekukriisi siin Läänemere piirkonnas. Carl Bildt, kes on väga suur Eesti sõber, tema sai kohe aru, milles asi. Rootslased olid pabinas, Rootsi eksport kukkus ju 30% ühe aastaga.

J-K.R: Eestis on oht, et kõik asjad politiseeruvad tasapisi. Aga politiseerunud pank... Ei ole lahe, ei ole!

J.M: (Nõustuvalt) Ohud on. Keskpank peab olema sõltumatu ja nii seisab ka Eesti seadustes. Eesti Pank peab hoiatama, kui majandusareng on selline, et võib riiki kahjustada. Valitsusel, poliitikutel, on vastuoksa teised eesmärgid, seal käib nii, et kuidas ma pean otsustama, et mind tagasi valitakse.

J-K.R: Politiseerunud Eesti Panga juhtkond ei tee iial ebamugavat prognoosi. Neile ei ole see kasulik ja kõik.

J.M: Eesti Pank oleks pidanud kõvemini häält tegema 2007, kui Eesti majandus kuumenes üle. Meil oli kõrge inflatsioon ja seda genereeris palkade kasv. Palgad kasvasid 10-12 %. Eesti Pank oleks pidanud kõvemini hüüdma, et see tendents kahjustab kõvasti Eesti majandust. Valitsuse poolt oli aga signaal, et nojah, palgad tõusevad, tähendab inimestel on tore elu.

Üks teine asi oli kuu aega tagasi. Rahandusminister otsib raha riigi eelarves. Ja Eesti Pangal oli siis 34 miljonit kasumit. Kust see tuleb? Meil on reservid, need reservid investeeritakse, need investeeringud kannavad tulu. Tekkis võitlus Eesti Panga presidendi ja rahandusministeeriumi vahel, et kui suur osa läheb riigikassasse. Rahandusministeerium tahtis saada 5 miljonit rohkem kui ta lõpuks sai - tahtis 13, sai 8.

Eesti Panga nägemus on selline, et me ei tohi liiga palju raha ära anda. Me peame ikka igal aastal kasvatama neid reserve. Ja see võtab Eestis 15-20 aastat, enne kui me jõuame mingisuguselegi tasemele. Oli selge huvide konflikt rahandusministri ja panga juhtkonna vahel. Nüüd kui sa politiseerid seda panka...

Marek Reinaas (M.R): ...et siis kokkuvõtvalt võib öelda, et Lipstok ei saanud õigel hetkel Ansipi peale karjuda ja öelda, et asi kuumeneb, sest nad olid ühe paadi vanad.
J.M: (Elavalt) Ma olen seal 5 aastat vaielnud – ja seda on ka ajakirjanduses vaieldud – ning leidnud, et Eesti panga president Lipstok oli ikkagi Reformierakonna asutajaliige ja Reformierakonna minister. Ja kui ta sai panga presidendiks, ütles, et ma annan oma „erakonnaraamatu“ ära ja olen nüüd apoliitiline. Mina ütlen, et sa ei ole apoliitiline.

M.R: Mäletatavasti oli ta ka selle R-Hoolduse juhatuse liige, kust sularahajõgi Reformierakonda valgus. Mis ei ole ühe poliitiku puhul üldse mitte vähetähtis.
J.M: Tõsi ta on. Nüüd on nõukogu – panga valveorgani – esimees Mart Laar. Aga ta ei ole otsuseid tegev panga president. Mart Laar, eriti kui ta oli esimest korda peaminister, tegi Eestile väga palju head. Ta oli väga julge, väga otsustusvõimeline ja ta sai aru, et vanu struktuure tuleb lõhkuda ja siia tuleb midagi uut ehitada. Müts maha.

J-K.R: Eestis on tekitanud kõva viha, et Rootsi pangad tassivad Eestist oma kasumit maksu maksmata välja viia.
J.M: (Mõtleb veidi) Kas see on Rootsi pankade probleem või Eesti seadusandluse probleem? Pangad ei ole ju midagi ebaseaduslikku siin teinud. Meie seadused näevad nii välja, et nemad võivad teha nii nagu nemad teha tahavad. See pahameel peaks olema suunatud meie seadusandlusele, mitte Rootsi pankadele.

J-K.R: Puhas lingvistiline uudishimu – kas sa oled kogu aeg eesti keelt rääkinud või vahepeal ära unustanud ja uuesti õppinud.

J.M: (Muheleb ja elavneb) Minule on see üks väga emotsionaalne küsimus, mida ma ei oska ratsionaalselt seletadagi. Ma töötasin ju ka mujal, näiteks 1,5 aastat Saudi-Araabias ning sama palju endises Jugoslaavias, kus ei saanud sõnakestki eesti keelt rääkida... Aga Eesti ja eesti keel on olnud mulle nagu mingisugune usk, mida ma ei ole kunagi küsimuse alla seadnud. Ja nagu iga usklik inimene võib kahelda, et kas seda jumalat on olemas, on ka mul selliseid emotsioone olnud. Aga täna olen ma sügavalt usklik.

J-K.R: Sina vähendasid oma palka. Küllaltki imelik samm ilmselt ükskõik, mis riigis. Nii ju inimesed ei tee!
J.M: (Vaikib mõnd aega, seejärel otsustavalt) See on nüüd, mida lindi peale ei tahaks öelda, aga paneme lindi peale, mis seal ikka. Enne mind oli Eesti Panga juhatuse esimees Tartu Ülikooli professor Mart Sõrg, 5+5 aastat. Tema oli natuke seda moodi, millest sina, Juku-Kalle, räägid. Mulle ikka öeldi, et teda nähti pangas kord kuus, tal oli väga suur palk... Mina vähendasin seda 1/3, kui tulin. Ma kohkusin ära, kui seda kõike nägin... Ametiauto ja autojuht olid tal ka. Minul ei ole kunagi ametiautot olnud ega võtnud ka autokompensatsiooni. Mina leian, et minu palk peab kompenseerima need asjad.

Eesti Panga nõukogu esimehe koht on väga suure spektriga, et kõik sõltub, kuidas sa seal sellesse suhtud. Mina mõtlesin, et peame arendama Eestit. Ja igaüks peab arendama seal, kus ta oskab arendada. Eesti Panga nõukogu ja selle juhataja teostavad järelvalvet kogu Eesti Panga tegevuse üle. See on väga tugev klausel, mis õieti ütleb, et sa saad väga vähe otsustada, aga sa saad sõimata, hoiatada ja õiendada, kui viltu hakatakse vedama.

J-K.R: Kuidas sa sattusid 2006. aastal selleks ajaks juba muttakukkunud Res Publica presidendikandidaadiks, mis nali see oli?

J.M: (Rõõmsalt) No see oligi omal moel nali! Kui Arnold Rüütel oli president, siis tehti kokkulepe riigikogu erakondade vahel, kus kõik erakonnad – välja arvatud Rüütlit upitanud Rahvaliit – pidid pakkuma välja kolm presidendikandidaati, kolm eelistust. 2006 ühinesid ka Isamaa ja Res Publica. Aga nad otsustasid, et presidendikandidaatide suhtes ajavad asja eraldi. Siis pöördus minu poole Taavi Veskimägi, nende juht tol ajal, ja tegi ettepaneku. Pean tunnistama, et ma natuke kohkusin ära. Et kes on Jaan Männik Eestis? Veskimägi seletas, et sul on selline profiil, et sul ei ole Eestis eriti vaenlasi ja ka eriti palju sõpru. Et sind pakume välja, kui kõik favoriidid kukuvad läbi. Ja favoriite oli kaks, Toomas Hendrik Ilves ja Rüütel. Et kui nad kukuvad läbi, siis hakatakse arvatavasti otsima ühte kompromisskandidaati, kus keegi just ei hüppa rõõmust lakke, aga „ei“ ei hakka samuti karjuma. (Paus)

Miks mina seda aktsepteerisin? (Lustlikult) Tead, põhiliselt seepärast, et ma saan siis oma lastelastele rääkida, et olen olnud Eestis presidendikanditaat! Ja mulle meeldis väga olla presidendikanditaat! Sest ajakirjandus tuli küsima, et mis sa mõtled sellest asjast või sellest – ja siis sai rääkida. Näiteks, et üks teravamaid probleeme on demograafiline olukord. Juba 6-7 aastat tagasi. Mis on ühe teravamaks läinud. Mulle meeldis olla presidendikandidaat, seda pean tunnistama. (Naerab) Puhas edevus!

M.R: Kõik teavad, et Eesti on väga korporatiivne ühiskond. Päeva lõpul tuletavad poliitikud kusagil klaasi taga meelde, et mida nad seal EÜE-s, EÜS-is või koguni EÕM-is koos tegid. Sina oled kõrvalt tulnud. Kas mingid asjad on sulle nagu natuke arusaamatud, et mida siin toimetatakse?

J.M: Tähendab, see minu positsioon, sellel on omad plussid ja miinused. „Kolmeraudses“ sõitis mulle sisse Mihkel Raud, et teate härra Männik, te olete väliseestlane ja et ega neid siin Eestis ju keegi väga ei usalda... Et kui loote siin uue erakonna, kuidas te üldse hakkama saate ja kes teie poolt üldse hääletab? See on siis üks miinus. Väliseesti maine, kehtib ka Ilvese kohta. Mis on positiivne, siis härra Männik parteiloojana ei ole üheski kambas, ta ei ole Tartu mees, ei ole Haapsalu mees, ei ole kommunistide mees, ei EÜS-i oma. Ei ole silti. Mina pean seda plussiks.

J-K.R: Tuleb siis uus partei, millest kogu aeg jahutakse? Millal me kõik kutse saame?
J.M: (Kindlalt) Ma usun, et see tuleb. Olemasolevad parteid on stagneerunud. Olen rääkinud parempoolsete parteide stagnatsioonist ja mingit klassikalist vasakpoolset erakonda ei ole siin ka. Sotsid on üks konglomeraat ja ideoloogiliselt tohutult hajutatud.

Olen päris suuri süsteeme juhtinud ja võin öelda: kui on üks koht, kus tehakse korraga ajalehte, kummisäärikuid, telefone ja muud, on seda väga raske juhtida. Ja veel: kui sa oled opositsioonis, on hea näpuga vehkida ning õiendada. Aga kui sa satud valitsusse, pead sa hakkama otsustama, mitte virisema. Siis on risk väga suur, et erinevad ideoloogilised fraktsioonid hakkavad ühes parteis omavahel kaklema.

J-K.R: Nii et sa ikkagi teed erakonna. Mille poolest see ülejäänutest erineda võiks?
J.M: (Selgitavalt) Vaata. Eesti suurim oht on, et me oleme hakanud iseennast hävitama. Inimesed lähevad siit ära. Kui keskmine palk Soomes on natuke üle 3000€, siis meil on siin kuskil 950€. Kui me ei suuda vahet 10 aasta jooksul drastiliselt vähendada, siis oleme lõhkise küna ees.

Kohtad siin ettevõtjaid, nad räägivad, et on tööjõu puudus. Et toome siis mingisugused keevitajad Ukrainast või Pakistanist... Kes meid siis ühel päeval juhib? Kui me hakkame nüüd siia laskma arutult inimesi ja eestlased lähevad ära, siis on õieti eesti rahvas igaveseks ajast kaotanud kontrolli, kuidas teda juhitakse. Tallinnas on see juba täna probleem. Ja siis tuleb ta ju lõpuks ka riigi tasandile.

Majandusküsimuste fookusesse toomine on oluline – et pidurdada väljarännet. Et inimestel oleks Eestis parem elada. Ükski erakond ei tegele selle küsimusega konkreetselt, ta ei ole püstitanud, et mis probleem see on, mis lahendust vajab. Tegelikult – me peame lahendama ellujäämisprobleeme.

Erakonda teha on pärsi raske. Aga see on samas mulle ka selles elufaasis, kus ma olen, viimane suur väljakutse. 10-15 tahaks erakonnaga tööd teha. Kuna meil on poliitika stagneerunud, siis on seda parteid vaja. (Mõtleb korraks). Nojah, võib-olla on mõni olemasolevatest parteidest saab seisakust üle, aga ma ei usu seda.

J-K.R: Äkki nad ei ole sellest huvitatud, sest olemasolevatest poliitikutest ei taha keegi tuttavat süsteemi lõhkuda ja sisseelatud elu ebakindlaks muuta.
J.M: Keegi ei anna vabatahtlikult võimu ära, võimu võetakse. Kui sinu reiting kukub väga kõvasti, siis tekivad samasugused fenomenid nagu ettevõtluses, kui ettevõte satub suurde kahjumisse. Siis tulevad muudatused. Kui reiting kukub väga hullult, siis ehk hakatakse muutma, aga praeguses olukorras ei näe ma seda mitte kusagil. On ju selline iseendaga rahulolemine, et kõik on meil hästi.

Tead, umbes aastavahetusel teen otsuse, kas ma lähen edasi ja teen erakonna ära või katkeb see protsess. Olen eluaeg olnud meeskonnategija ja erakonda üksi ei tehta. Pole mõtetki. Väga paljud inimesed ütlevad, et nad ei tea enam, kelle poolt hääletada. Ma ise – et anda mingisugune pilt, kuhu ma kuulun – pole kunagi häält andnud sotside poolt, pole kunagi hääletanud kesikuid. Olen hääletanud enamasti IRL-i, viimane kord hääletasin reformi, aga usun, et nüüd võtab see ikka väga kaua aega, enne kui uuesti Reformierakonda hääletan. (Naerab).

Muuseas, eelmises KesKus'i numbris – mul on käib see kodus – oli Aivar Riisaluga intekas ja kui ma Riigikogus esinesin, tuli Riisalu naerul näoga minu juurde ja ütles naljaga pooleks, et kuule Jaan, ma tulen ka sinu erakonda. Nii neid koguneb. Meeskonnainimesena teatan – ma ise ei pruugi sugugi tulevase erakonna juht olla. Selle me ikka hääletame!

Jaan Sven Männik

*Sündinud 15. aprillil 1945 Rootsis.
*Lõpetanud Örebro keskkooli 1963 ning Lundi Tehnikaülikooli masinaehituse erialal 1971.
*Töötanud Torontos Anglo Traders Ltd-s planeerimisspetsialistina 1972–1973, Alfa-Laval AB-s 1973, Rootsi energiaametis hankespetsialistina 1974–1975, KMW-s insenerina 1975–1978, Alfa-Laval AB-s 1978–1986, Rootsi Kaitsejõudude Instituudis juhtivkonsultandina 1986–1989 ja Telia AB Stockholmi piirkonna investeeringute järelevalves 1989–1991.
*Osales Eesti valitsuse ja Telia vahel ASi Eesti Telefon moodustamise läbirääkimistel 1991–1992.
*Seejärel töötas ASi Eesti Telefon Tallinna piirkonna direktorina 1993–1995, ASi Eesti Telefon juhatuse esimehena 1997–2000 ning ASi Eesti Telekom juhatuse esimehena 2000–2007.
*Ta on Eesti Arengufondi ning Estonian Airi nõukogu liige alates 2007. 13. mail 2008 nimetas Riigikogu 62 poolthäälega Jaan Männiku Eesti Panga nõukogu esimeheks, tema ametiaeg algas 13. juunil 2008 ja lõppes 12. juunil 2013.
*Eesti 2006. aasta presidendivalimistel oli Männik üks erakonna Res Publica poolt esitatud kandidaatidest.
*Jaan Männik on Korporatsioon Ugala vilistlane.
*Jaan Männikut on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2008) ja Maksumaksja sõbra tiitliga (2012).
*Jaan Männik on abielus, tal on 16 aastane poeg ja 18 aastane tütar.

Artikkel DELFI: http://www.delfi.ee/news/paeva...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus