Jaan Krossi mälestuskõne
In Memoriam 26 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Siin ka videos ETV: Loeb Aarne Üksküla: http://teleportal.neti.tv/etv2...

Oma sünge saatuse kätte unustatud pärastsõja-aegne Ida-Euroopa tahtis pühkida Sind olematusse enne kui Sa said lapseeast välja.

Poole oma täiskasvanu-elust olid Sa sunnitud elama oma võõrvallutatud kodumaal, kukla taga pretensioon: ole tänulik, et Sind ülepea tagasi lasti.

See oli ju moonutatud elu.

Mõistetamatuse valu, ja võib-olla ka füüsiline valu, või vähemalt selle ähvardus hiilis ju ka Su viimase aseme ümber.

Ja ikkagi olid Sa üks oma aja õnnelikumaid inimesi. Sest Sa olid loomuldasa — päikesepoiss. Sa olid visionäär, kes võis nähtavasti ühe käeliigutusega lülitada kõrvaliseks; teisejärguliseks kõik hämmeldavad aspektid ja nähtava jumalarahuga tegelda peamisega. Või sellega, mille Sina olid kuulutanud enesele peamiseks. Ja mis asetses sageli juba mitu sammu tegelikust hetkest eespool. Või ajuti ka tagapool.

Sa alustasid ju nimelt kaugete seljataguste asjadega. Nimetagem üksnes mõningaid. Kaali meteoriit, Pytheas Saaremaal, Sampo tõlgendused, Hõbevalge ja Hõbevalgem, soome-ugrilaste ja Veelinnurahva põimingud.

See kõik andis Sulle meie tollaste vaimsete olude taustal ainulaadsel määral vabad käed tegelda omaenda kujutlustega. Sest Sinu loodud maailm oli juba sündides liiga üldhuvitav ja liiga valdav, liiga värvikas, et kuulutada seda olematuks ja hakata kiskuma seda lugeja või filmivaataja teadvusest välja.

Kuni juhtus, et seoses nõndanimetatud fosforiidisõja puhkemisega kisti või tõugati Sind Su Pythease ja Tacituse ja Ibn Bathuta juurest äkitselt poliitikasse.

Ma ei tea, kui kaua Sa vajasid selleks aega, et taibata, et nimelt see oligi antud silmapilgul Su pärine kutsumus ning et hetk oli käes pühenduda nüüdsest nimelt sellele ja ainuüksi sellele.

Harilikult langetasid Sa selliseid otsuseid välkkiirelt. Sageli enne, kui need Sulle endalegi lõplikult selgeks said.

Me tundsime teineteist üsna kaua. Aga tegelikult jäigi mul teada saamata, kust oli õieti pärit Sinu filosoofia. Igatahes, kui Sa astusid Eesti saatuse jaoks otsustavate sammude juurde, tundus, et Sul olid kõik olulised mõttekäigud, tähtsad kõnelused pikkades mõttemängudes üle korratud, kõik võimalikud pöörded teada. Ja peaasi: ka improvisatsioonideks oli jäetud ikka veel enam kui piisavalt ruumi.

Lennart — kas Sa mäletad — kas me kõik mäletame seda ikka veel piisavalt suure täpsusega?

Sa tulid Eesti Vabariigi, alles taas tunnustamata Eesti Vabariigi välisministrina ühel hommikul 1991. aastal Helsingis Friedebert Tuglase Seltsi. Sa olid käinud avamas mälestusmärki Eesti vabatahtlikele, kes olid Talvesõjas ja Jatkusõjas langenud. Peab lisama: äsja oli toimunud Moskvas see, mida oli juba hakatud putšiks nimetama.

Sa tulid Tuglase Seltsi ja ütlesid: „Mul oleks tarvis parasjagu esinduslikku kirjapaberit. Oleks tarvis üks limusiin. Must limusiin võimalust mööda. Üks autojuht. Pluss üks hõbedakarva mõõduka pikkusega lipuvarras. Et kinnitada lippu limusiini külge. Sini-must-valget lippu.”

Kui kõik need asjad olid imekombel hangitud — ka limusiin, mida Tuglase Seltsil ju tõesti ei olnud, siis Sa istusid maha ja kirjutasid ise ja sealsamas valmis taotlused Ühendriikide, Suur-Britannia, Prantsuse ja Saksa valitsusele ja võibolla veel mõnele valitsusele ettepanekuga kaaluda, kas poleks nüüd aeg tunnustada Eesti Vabariiki. Ja viisid need ettepanekud ka sedamaid vastavatele suursaadikutele kätte. Kasutades limusiini ja autojuhti. Ja lipuvarrast.

Hiljem oled Sa nimetanud 22. augusti aastal 1991 oma elu kõige õnnelikumaks päevaks.

Ma ei taha suure mehega vaielda. Aga mulle meeldib, valusalt ja pöörasel kombel, ka üks teine päev, märksa varasem päev Sinu tõepoolest Eestile elatud elus: Te tulete, Kirovi oblastis, koolist. Sina ja Su vend. See oli Jaranski kool. Ja kui te olete metsa sisenenud, märkate te, et trobikond hunte seirab teid. Te otsustate jätkata teed, sest teil on kiire. Poistel on alati kiire. Ja te loodate ühele asjale; teil on pool toosi tikke. Ja te hakkate käristama oma koolivihikuist lehti ja heitma neid põlema süüdatult huntide teele. Ka hundid pole vist oma meetodis eriti kindlad ja raiskavad iga põleva lehe juures aega. Kuni läheneva küla lõhnad sunnivad hunte metsa tagasi tõmbuma.

Minu jaoks on see tähendanud 60 aastat tähendamissõna — et aegajalt võib lootus olla tõesti kui tilluke tahes, siiski tuleb uskuda jumaliku õigluse taastulekusse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus