Jääl mõnusam kui murul
Eestlased Eestis 03 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui miski paneb vere keema, siis tuleb sellega tegeleda. Kolme võistkonna jagu naisi Eestis tõmbavad iga nädal varustusmäe selga ja hokiuisud jalga ning naudivad maailma üht kiiremini kasvavat spordiala – naiste jäähokit.

Sisenen jäähalli. Siin peaks kolmapäeva õhtul kella kaheksa paiku naisi leiduma. Neid sagib fuajees tõepoolest oma jagu – talviselt kahvatud, õrnakesed, hobusesabadega noorukid. Vastu tuleb ka iluuisutamistreener Anna Levandi lapsevankriga. Aga mina otsin neid teisi, hokiuisutajaid. Nagu see vaarikapunase poisipeaga väike naine, kes kaob riietusruumi, hiigelsuur varustuskott õlal. Ilmselt on tema üks nendest.

Pilk langeb tahvel, millel kirjas tänane graafik: Rocca al Mare uisukool, Toom Tekstiil, Saue mehed, Purikad, Panters, Elion.... QUEENS.

Naiste jäähoki võistkonna Dreamland Queens abikapten Kirke Kulla töötab Tallinna Premia jäähallis administraatorina: "Mul on väike rituaal. Sain võistkonnalt sünnipäevakingiks hõbeamuleti, millel on mu nimi ja särgi number. Iga kord enne mängu hoian ketti huulte juures sügavalt sisse. Millegipärast tunnen, et pean seda tegema. Uskuma. Endasse." Foto: Priit Palomets - pics/2006/12660_1.jpg
Naiste jäähoki võistkonna Dreamland Queens abikapten Kirke Kulla töötab Tallinna Premia jäähallis administraatorina: "Mul on väike rituaal. Sain võistkonnalt sünnipäevakingiks hõbeamuleti, millel on mu nimi ja särgi number. Iga kord enne mängu hoian ketti huulte juures sügavalt sisse. Millegipärast tunnen, et pean seda tegema. Uskuma. Endasse." Foto: Priit Palomets


Astun esimese ettejuhtuva ukse poole, kust immitseb pisut harjutamatut, niiske sügavkülmruumi ja tehisjää lõhna. Poordide tagant kostab kiirete, pikijäälendude kriipimist, litripaugud ja järskude pidurduste lõikehelisid. Siin kõik kuidagi aurab või jäätub või chillib ja samas kütab. Varemgi hokit jälginud inimeses vallandub tohutu äratundmisrõõm. Aga need on siiski mehed. Suured, kiired, jõuga peale ja kõrvale ja poorti sõitvad mehed.

Kaht jääväljakut ühedab väike vahekäik. Enne B-halli pääsemist paiskub kuivatusruumi ukse vahelt märgade sokkide ja varna pandud uiskude lõhna.

Teisel väljakul toimub HC Dreamland Queensi, esimese Eesti naishokivõistkonna soojendustrenn. Seda kinnitab mitmel seljal rippuvad juuksepalmikud, aga ei palju muud. Näod on varjul maskivõrede taga, vaid mõnel meesterahva kiivril puudub näokaitse. Siin on nimelt Queensid ja nende sponsoritest meessoost trennisemud läbisegi. Mängitakse rahulikult, soojendusrütmis ühte väravasse, teisel on ees vineerist „nukk“. Fotograaf Priit ei jõua ära imestada, kuidas mehed oma emotsioone jääl kontrollida saavad. Ta aimab, et tegu on agressiivsema mängustiili ohjeldamisega naiste pärast, ja väidab, et tema küll ei suudaks.

Seisan pingi taga, kuhu välja vahetunud naised jäält istuma vuravad, ja astun ainsale tuttavale ligi. Evelyn Roosileht on võistkonna „ema“, idee algataja, Eesti naiste jäähoki juhtisik ning Eesti Jäähoki Liidu juhatuse esimene ja ainus naisliige.

See ei ole hea jutuajamise koht. Siin hõigatakse „Uks kinni!“ (s.t. jäälepääsuvärav) või julgustusena „Mine peale!“. Värava löömise korral vallandub tohutu mürin, pingirivitäis naisi taob kas keppide või uiskudega. (Hiljem kuulen naiskonna kaptenilt, et võistlustel ei ole selline käitumine lubatud). Lisaks ei ole mul üldse turvaline olla, kuna siin puudub plastist kaitsesein. Olen veendunud, et võin Evelyninga juteldes iga hetk litriga näkku saada. Siis mäng katkeb. „Võta kiiver peast!“ hüüab üks neiu pingilt värava poole. Ilmselt on väravavaht saanud löögi, tundub et kõrri. Mängijad kogunevad ta ümber. Ka Evelyn teeb sujuva ülepoordi-kehaheite jääle. Kõigil on muuseas ka kaela ümber kaitse, aga löök on löök. Mäng jätkub pea, julgustavate hõisete ja sumbutatud mürtsude saatel, kuni väljaku nurgast hakkab kostuma sootuks teist sorti häält ja ilmub tasapinda taastav jäämasin. Nüüd on päris trenni alguseni 40 minutit, nii et võiks rääkida. Turvalisemas kohas.

Võistkonna kapten Kadri Reitalu ja klubi üks asutajaliige Meelika Limberg on vilunud tegijad kolmandat aastat Tallinnas tegutsevas hokinaiskonnas Dreamland Queens. (Nimi tuleneb Viljandi toetajafirma Toom Tekstiili tootesarjast "Dreamland".) Foto: Priit Palomets - pics/2006/12660_2.jpg
Võistkonna kapten Kadri Reitalu ja klubi üks asutajaliige Meelika Limberg on vilunud tegijad kolmandat aastat Tallinnas tegutsevas hokinaiskonnas Dreamland Queens. (Nimi tuleneb Viljandi toetajafirma Toom Tekstiili tootesarjast "Dreamland".) Foto: Priit Palomets

Pihipink karistusminutiteta

„Minul hakkab iluuisutajaid vaadates õudne“, ütleb võistkonna 29aastane kapten, ründepositsiooni mängiv Kadri Reitalu. „Seal võib ju nii haiget saada, nad on täiesti kaitsetud“. Hokinaised on seevastu nagu raudrüütlid, kes jääle potsatades midagi ei tunne. „Kukun või ei kuku, täiesti ükskõik. Tõusen püsti ja lähen edasi.“ Ta vaatab aeg-ajalt kella, kuna alles saabus jäähalli ja peab varuma vähemalt 7 minutit, et kaitsmed selga saada. Esialgu võttis ligi10 kilo kaaluvasse kaitsekihti riietumise rituaal tunduvalt kauem aega.

Kolm aastat tagasi, kui Evelyn ja 25aastane Meelika Limberg aitasid korraldada alla 18aastaste poiste II divisjoni MM-turniiri, aasisid nad, et hakkame meie ka mängima! Kutsusid ise kamba kokku. „Nii hakkasidki tuttava tuttava tuttavad hakkasid trenni tulema,“ ütleb vasakut kaitset mängiv õrnahäälne Meelika. „Kes tahavad, need otsivad meid üles, kampaaniaid pole me teinud.“

Naiskonda kuulub igat masti isiksusi.Võistlustel osalenutest on kõige noorem 12aastane, ülempiir on küündinud 40ni. Harjutama koguneb naisi igalt elualalt: kooliõpetajaid, raamatupidajaid, sotsiaaltöötajaid, müüjaid. Võistkonna 24aastane abikapten Kirke Kulla on Premia jäähalli administraator. Tema meelest: „Õige hokinaine peab tahtma südamest hokit mängida. Andma võistkonnale nii palju, kui anda on, olema mõistev, arvestav ja salliv. Toetama kaaslasi, olema abiks. Veidi peaks olema isekust, kindlasti sihikindlust ja tahtejõudu.“

Kas ka uisutada oskama peab? Selgub, et siia ei olegi koondunud naised, kes iluuisutamisega lõpparve teinud, vaid lihtsalt hakkajad spordinatuurid. Alul õpiti koos, nüüd on algajatele eraldi eeltreening Linnahallis. Eelistatuid füüsilisi parameetreid pole, kuid suuruse ja tugevuse asemel on naistemängus kindlasti kasuks pigem nobedus ja nõtkus.

Aga kuhu jääb naiselikkus, on korduma kippuv küsimus. Seda, et mängijad on siiski naised, kes kukkudes UIH! või AIH! hüüavad ning kelle elukaaslased alati ei mõistnud või isegi taunisid kallima spordivalikut, üritas rõhutada eelmisel aastal ETV sarjaks „Eesti lood“ valminud lühi tõsielufilm „Dreamland Queens“ (rezhisöör Liina Trishkina). Filmis väidavad naiskonna treenerid Christian Adami ja Pelle Sildre, kes on 2003/04 hooaja Eesti meistritiitli võitnud HC Pantersi võistkonna liikmed, et naised on siiski võimelised „loomastuma“. Heas mõttes loomulikult. Justkui vastuväiteks ütleb Kirke: „Paljud millegipärast arvavad, et hoki peab tingimata olema väljaelamise koht. Tõmbad varustuse selga, teed kurja näo ette ja maandad paha tuju võistkonnakaaslaste, oma sõprade peal? Mina nii ei arva. Minu jaoks on hokitrenn nagu korvpallgi varem oli – tõestamine endale, et ma suudan hakkama saada sellega, mida endale lubanud olen.“ Meelika väidab, et kui on mingid probleemid, siis jääle astudes unustad kõik ja keskendud ainult hokile, muudmoodi ei saa. Seega on see mäng täiesti stressimaandav. „Vahepeal oli ainus koht, kus ma ennast hästi tundsin, jäähall,“ tunnistab ta. Seda siis mitte kaasmängijate arvelt, vaid nende abiga.

Hoki ei tugevda mitte ainult selga, tuharaid ja sääri, vaid ka vaimu. Kadri räägib, et esimese hooaja lõppedes tegi ta oma elus vägagi suuri muudatusi, mida siiani arendab, just sellepärast, et tundis: temas on niipalju jõudu. Selle jõu taga on muuseas kõik need uued sõbrad, k.a. hokinaised teiste riikide võistkondadest.

Tagurpidi ja taktigaga. Nagu üks naine

Kell on 21.30 ja nüüd astuvad naised koos treeneritega A-halli jääle. Kokku enam kui kaks tundi kolm korda nädalas. Aeroobika tundub selle kõrval palju lihtsam olevat. Meelika räägib, et jõuab pärast trenni koju pool tundi enne südaööd ja on siis nii ergas, et jääb tihti alles kella kahe paiku magama. Loomulikult peab hommikul tööle jõudma. Aga tegemist on kirega, emotsioonidega, sõltuvusega; tahtmisega paremaks saada ja tõestada kõigepealt iseendale ja seejärel miks ka mitte meestele. Treenerid on ju juhtumisi mehed ja samas suureks eeskujuks, nende mäng inspireerib.

Trennitulnud jaotatakse kahte gruppi. Kordamööda rännatakse litriga, otsejoones söötes ja tagurpidi kerides, saates litri edasi, tagasi ja väravasse. Kirke, särgil number 5: „Minu arvates on kõige tähtsam see, kui oled oma pingutustega teeninud treenerite lugupidamise. Teiste inimeste arvamus ei muuda seda, et hoki mulle väga meeldib. Loomulikult on inimesi, kes jahmunult soovitavad teise ala valida, ent rohkem on neid, kes minu spordialavalikut väga põnevaks peavad.“ Oma ema Kadrit paistab väga fännavat 8aastane poeg Tristan, kes vesise suuga jääl toimuvat jälgib.
Patsikandjad neiud ootavad oma korda Premia jäähalli jääl. Foto: Priit Palomets - pics/2006/12660_3.jpg
Patsikandjad neiud ootavad oma korda Premia jäähalli jääl. Foto: Priit Palomets

Soomes on selle spordiala heaks kiitnud enam kui 2500 naismängijat ja Kanadas, kus esimene ametlik naistemäng pikkades villastes seelikutes toimus juba aastal 1892, on registreeritud mängijate arv viimasel kümnendil kasvanud plahvatuslikult 60 000ni. Torino taliolümpia avatseremoonial valiti pea kahesaja vahtralehemaa sportlase ette lippu kandma 40aastane naiste jäähokikoondise liige, nüüdseks kolmekordne olümpiamedalivõitja Danielle Goyette.

Meie maailmajaos on kaugele ja kõrgele jõudnud õdede eeskuju lähedal, Soomes ja Rootsis. Ka läti naistel on toeks tugev hokimaa. Kuna Eesti naishokikoondis on alles uustulnuk maailmaareenil, mängitakse 2007. a. esmakordselt MM-turniiri kõige madalamas divisjonis. Koondisesse pääsemisest ja MMile minekust unistavad kõik, kellele mäng enam rahu ei anna. Läinud hooaja Eesti meistrivõistlustele läks HC Dreamland Queens kahe võistkonnaga Tallinna Jäälindude ja Kohtla-Järvelt pärit HK Viru Sputniku naiste vastu, saavutades esimese ja teise koha. Niisiis täidavad Queensid hetkel ka 90% Eesti rahvuskoondise ridadest. Rahvusvaheliste turniiride pidamise traditsioon Queensi kodujääl jätkub Martell Cupiga aprilli esimesel nädalvahetusel, kuhu kõik on kutsutud palavalt kaasa elama.

Põhiline on, et oleks lõbus, nii nagu klubi logol kelmikalt muigaval väravakuningannal. „Võistkonnasiseselt on meil tihti õige hoo sisse puhunud valjusti mängiv makk Buratino-looga,“ avalikustab Kirke. Võistkonnaväliselt näen, kuis kaks meest on jäänud poortide juurde Queensi trenni vaatama. Kuulen üht neist lausumas „Ah et niimoodi siis need naised...“

Ilmunud ajakirja ANNE märtsi numbris.
Esimene teadaolev foto naistest jäähokit mängimas. Pildistatud Rideau Halli läheduses Ottawas circa 1890. Lady Isobel Stanley, tolleaegse kindral kuberneri ja NHLi Stanley karika annetanud Lord Stanley tütar on valges kleidis. Repro: Library and Archives Canada - pics/2006/12660_4.jpg
Esimene teadaolev foto naistest jäähokit mängimas. Pildistatud Rideau Halli läheduses Ottawas circa 1890. Lady Isobel Stanley, tolleaegse kindral kuberneri ja NHLi Stanley karika annetanud Lord Stanley tütar on valges kleidis. Repro: Library and Archives Canada

Londoni Wimbletoni uisuklubi kübarais ja seelikuis naishokimängijad aastal 1893. Repro: Libraries and Archives Canada - pics/2006/12660_5.jpg
Londoni Wimbletoni uisuklubi kübarais ja seelikuis naishokimängijad aastal 1893. Repro: Libraries and Archives Canada

Gore Bay hokinaiskond Manitoulini saarelt Kanada Suures järvistus. Aasta on 1921 ja seelikud juba kalifeede vastu vahetatud. Repro: Libraries and Archives Canada - pics/2006/12660_6.jpg
Gore Bay hokinaiskond Manitoulini saarelt Kanada Suures järvistus. Aasta on 1921 ja seelikud juba kalifeede vastu vahetatud. Repro: Libraries and Archives Canada
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus