Kui lahkub sõber, keda tundsid lähedalt, kellega liikusid sama lõppsihi suunas, kellega jagasid ühiseid ideoloogilisi väärtusi, siis mõtled ikka, kuidas muutuvad tühiseks meie maised toimetamised.
Kui umbes kolmkümmend aastat tagasi kutsusin Jaak Juhansoo Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esindajaks USAs baaseruva Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu juhatusse, siis tajusin, et tema jaatav vastus ei tulenenud praktilistest ega omakasupüüdlikest kaalutlustest, vaid südamesoovist. Sügavalt juurdunud oli temas missiooni kohustus.
Olles pikaajaline ÜEKNi esimees, kui Eesti oli juba nautinud kümme aastat vabadust, langes Jaagu juhtimine ajastusse, kus valitses palju enesekriitikat, kuna ei leitud vastuseid küsimustele “Mis suunas peaks ÜEKN arenema?”, “Mis on ÜEKNi tähtsamad sihid?”, “Kas ÜEKNi on üldse vaja?”
Jaak, iseloomult võitleja, suutis mitte liikuda kergema vastupanu teed. Ta leidis positiivseid lahendusi. Ta suutis alati inimesi mõista ja leida neis head. Ta oli ootamatult avameelne ja sõbralikult otsekohene. Võltsmaneerid ja pinnalised emotsioonid olid talle võõrad. Nii enesekriitika kui ka nali enda arvel peegeldusid tema iseloomust. Ta ütles kord, et sarvikule ta ei kõlba ja jumal pole temaga iialgi rahul.
Uute liikmesmaade liitumine ÜEKNiga, täiskogu koosolekud ja avatud sümpoosiumid kodumaal, täisajaline ÜEKNi esindaja Tallinnas, juhatuse koosolekute toimumine ülemaailmses ulatuses interneti abil ning teisi organisatoorseid ümberkorraldusi rakendati Jaagu juhtimise perioodil. Jaak haaras väljakutsetest kinni ja pühendas ennast määratud ülesannetele. Ta otsis positiivset lahendit ja tõrjus halba hea toetamise kaudu.
Aeg pani hilisematel aastatel Jaagu loomuses olnud omadused proovile. Tuli teha raskeid valikuid. Ta võitles kaua, aga sõpradele oli selge, et Jaak jäi ajaga enam alla – füüsiliselt, mitte vaimselt. Ta kunagi ei rõhutanud oma isamaalisust, oma patriootilisust. “He didn’t carry his patriotism on his sleeve.” See paistis silma mitte tema sõna, vaid teoga.
Laas Leivat, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas nimel