Nädala portree Hiljuti külastas Torontot Jaak Järv, Kirkland Lake’is (Torontost umbes 1000 km kaugusel põhja pool) elav eestlane, kes teeb haruldast puupõletuskunsti, valmistades selles tehnikas maale ja mitmesuguseid esemeid. Nii enda kui oma isa puupõletustehnikas töid, aga ka ema tehtud tikandeid ja mustreid kavatseb ta näidata Eesti Majas juunikuu lõpus toimuval perekonnanäitusel. Nüüd lähemalt kunstnikust ja tema perekonnast.
Jaak Järv on sündinud Kanadas, kuhu ta vanemad Kalju ja Maimu Järv olid pagulastena saabunud peale sõja lõppu. Nad elasid Kirkland Lake’is, kus omal ajal oli päris palju eestlasi, nii mitusada. Kodus kõneldi ainult eesti keelt ja kuigi seal eesti kooli ei olnud, omandas Jaak eesti kirjakeele vanemate kodumaalt kaasa toodud kirjutusvihiku abil. Praeguseks on eestlasi sealkandis vähe järele jäänud — paljud vanemad inimesed on teise ilma läinud ja noored siirdunud mujale, kus paremad töö- ja karjäärivõimalused. Jaak on seal elanud terve elu, vahepeal küll mujal ülikoolis õppides. Jaagu vend elab Toronto lähedal.
Jaak on töötanud kullakaevanduses, ehitusel, laevade peal ja hiljem Canadian Coast Guard’is mitmes kohas. Kui ta vanemate tervis hakkas halvenema, läks ta alaliselt koju, et nendele abiks olla. Praeguseks on vanemad lahkunud, mis jättis talle suure tühjuse, ja mälestus nendest on Jaagule väga tähtis. Seepärast soovib ta ka eesoleval näitusel nende töid eksponeerida.
Huvitav on see, et Jaagu eesti keel on suurepärane, kuigi tal viimasel ajal kellegagi igapäevaselt eesti keeles rääkida ei ole. Ta ütleb, et püüab sellest ajast peale, kui vanemaid enam ei ole, mõtelda eesti keeles, hoides niiviisi keelt enese sees. Eesti keelt peab ta ilusaimaks keeleks maailmas ja selles keeles räägib ta ka loomadega, kui viibib looduses. Eestis pole Jaak kunagi käinud — 1990-ndate alguses oli kindel plaan koos isaga minna, passidki olid olemas, aga siis isa haigestus ja sõit jäi ära. Nüüd võtab võibolla Jaak kunagi ise selle reisi ette.
Jaak tegeleb juba aastakümneid puupõletuskunstiga, mida õppis oma isa käest, kes oli sel alal tõeline meister. Isa alustas sellega omal ajal sõjavangilaagris, valmistades väikeseid puukarpe sigarettide jaoks ja tehes nendele puupõletustehnikas mustreid. Ta sai neid ka müüa, vastu anti toitu või kaupa. Hiljem sõjavangist vabanenuna sattus isa Belgiasse söekaevandusse tööle, kus üks sõber, kes oli andekas elektri alal, valmistas talle vana raadio osadest puupõletamisaparaadi, mida isa aastaid kasutas ja mida nüüd Jaak tänase päevani kasutab.
Jaak alustas puupõletustöö tegemist 12-aastaselt isa juhendamisel. Ta on ka ühe kunstikursuse võtnud, kuid peab isa õpetust siiski kõige olulisemaks. Vahepeal jäi tal see kunstitegevus soiku, aga hiljem, kui ta töötas viljalaevade peal, olid talved vabad ja tekkis tunne, et tahaks jälle seda tööd teha. Nüüd on kunst tal väga hinges, ilma milleta elada ei oska. Jaak leiab, et puupõletuskunst on väga lähedalt seotud metsiku loodusega — kuuluvad ju tuli ja puu meie rahva juurde.
Põletamistehnikas pildid, suured puukastid ja karbid, mida Jaak näitusele kavatseb panna, on valmistatud tal 27 aasta jooksul. Isa tehtud suur põletamistehnikas Tallinna vaade on aastast 1968, väga pilkupüüdev ja omapärane ning Jaagu sõnul pole kindlasti näitusele tulijad varem midagi niisugust näinud. Kokku tuleb 26 pilti, enamjaolt suured. 12 pilti on saanud inspiratsiooni August Mälgu viikingiaegsest romaanist, mille illustratsioonid on teinud kunstnik E. Järv. Kaks pilti on Kalevipoja raamatust, kunstnike Kristjan Raua ja Hando Mugaste loomingu järgi. Mugasto piltide motiive teeb Jaak ka puukastidele — neid leidub tal suuremaid, kus saab hoida näiteks tekke, ning väiksemaid, fotode jm. jaoks. Mõned kastid on praegu müügil Estore’is Eesti Majas. Jaak on teinud ka suuri puupilte metsikust loodusest, mis talle alati inspiratsiooni annab.
Ka Jaagu ema oli andekas kunsti alal; ta kudus ja tikkis ilusaid mustreid patjadele ja laudlinadele, mida Jaak samuti näitusele paneb. Oma vanemate põlvkonda nimetab ta eriliselt andekaks, kes oskasid teha paljusid imepäraseid asju ja kelle lahkumisega jääb suur tühimik.
