Ja nii nad läksid! (1)
Ajalugu 10 Oct 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
31. augustil 2014. aastal möödus kakskümmend aastat Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt – päevast, mil lõppes viiskümmend viis aastat kestnud okupatsioon.

29. augustil 2014 toimus teaduslik-praktiline konverents Tallinna Ülikooli ruumides Tondil ja kaks päeva hiljem kõnekoosolek “Vabanemine – 20 aastat vene vägede lahkumisest” Riigikogu Valges saalis, kus kohe pärast presidendi avasõnu pidas kõne riigikogu esimees Eiki Nestor, kes värvikalt kirjeldas Riigikogus toimunud debatte seoses Vene – Eesti 1994. aasta juulilepete ratifitseerimisega. Praegu me saame kõik aru, et tegu oli suure võiduga Eesti välispoliitikas ja olulise sammuga riigi julgeoleku tagamisel, mida me eriti selgelt tunnetame seoses Ukraina kriisiga. Olukord Riigikogus läks tollal aga isegi sedavõrd teravaks, et tõstatati Lennart Meri kriminaalvastutusele võtmine. Tehti ka ettepanek avaldada umbusaldust peaministrile ja välja vahetada välisminister. Nüüd me oleme maha rahunenud ja võime sedastada, et need lepingud ei sündinud teps mitte Eesti Vabariigi juhtide targa idapoliitika tulemusena, vaid eeskätt Lääne suurriikide surve tulemusel ja meie võimalused midagi muuta olid üsna ahtakesed. Ja õnn oli ka selles, et Venemaa riigitüüri juures oli Boris Jeltsin.
Nii konverentsi kui ka kõnekoosoleku materjalid otsustati trükkida ja nüüd ongi kaante vahele jõudnud paks ja sisutihe raamat “Vene vägede lahkumine Eestist. Nii nad läksid!”, mille väljaandjaks on Eesti Eruohvitseride Kogu. Raamatu esitlemine toimus Rahvusraamatukogus 11. septembril ja kohal olid lisaks kõrgematele ohvitseridele ja erusõjaväelastele ka president Arnold Rüütel ja Riigikogu spiiker Eiki Nestor. Oma teravalt kriitilises sõnavõtus märkis erukolonel Edgar Ääro, et selle kauge aja kangelased on teenimatult unustatud. Kindral Ants Laaneots oli mures pagulaste sisserände pärast, kelle seas võib olla arvestatav hulk terroriste. Koos kolonelleitnant Einar Laignaga tõstatasid nad küsimuse, kuidas käituda, kui lähikuudel tuleb kummipaatidel üle Peipsi järve või Narva jõe tuhandeid erariides ja dokumentideta sportliku kehaehitusega mehi, kes paluvad poliitilist varjupaika. Kas me oleme selleks ette valmistunud?
324 leheküljelisse raamatusse mahuvad sisukad artiklid ja arvukad lisad. Omaette väärtuseks on enam-vähem täielik nimekiri Eesti Vabariigi ohvitseridest, kes langesid Isamaa vabaduse eest või hukkusid Nõukogude Liidu ja natsi Saksamaa poliitilistes repressioonides ja okupatsioonides aastail 1924-1991. Senise seisuga on tuvastatud 1858 vägivalla läbi elu kaotanud Eesti ohvitseri andmed. Nendest 697 ohvitseri langesid lahingutes Isamaa vabaduse eest ja teise maailmasõja rinnetel (neist 52 Eesti kaitseväes, 34 metsavendadena, 9 Soome sõjaväes, 359 Saksa armees, 220 Punaarmees ja 23 rindel teadmata kadunud). 1161 meest kaotas elu Eesti ohvitserkonna vastaste kommunistlike ning natsistlike repressioonide tagajärjel (neist 520 hukkasid kommunistlikud terroriorganisatsioonid, 19 hukkas Saksa julgeolekupolitsei ja 622 hukkusid NKVD vangistuses). 1858 ohvitseri hulgas kaotas elu üks kindral, kaks kindralleitnanti, 22 kindralmajorit, 64 koloneli või mereväekaptenit, 58 kolonelleitnanti või kaptenleitnanti ja 174 majorit või kaptenmajorit. Üksnes 1940. aasta 17. juunist kuni 1941 aasta 30. septembrini hukkus võitluses Eesti Vabariigi iseseisvuse eest 175 ning NKVD vahistas ja saatis vangilaagritesse 957 kaadri-, reserv- ja eruohvitseri. 14. juunil 1941 vahistati ühe päevaga 393 kaadriohvitseri, neist Värskas NKVD petteõppustel üle 235. Värskas vahistatud ohvitseridest hukkus NKVD vanglates 118 meest.
Venemaal on ligi 800-aastane kogemus võõraste alade anastamisel. Balti riikide geopoliitiline asend oli ja on Venemaa huvide ja eesmärkide üheks võtmealaks, mis sai alguse juba Peeter I vallutustest. Pärast II maailmasõja lõppemist jäeti Eesti territooriumile kuni 1945. a juunini Leningradi rinde koosseisus olnud 8. armee selle staabi ja kahe korpusega. Eestisse paigutati ka Panfilovi nimeline 8. kaardiväe motoriseeritud diviis. 24. septembril 1944. aastal, mõni päev pärast Tallinna vallutamist, paigutati meie pealinna Balti Laevastiku staap. Tallinna Miini- ja Lennusadamas ning Paldiskis loodi laevastiku baasid. Eestisse toodi ka 77. õhukaitsediviis, millega võeti kontrolli alla Eesti õhuruum. Pärast sõjategevuse lõppu Euroopas alustas NSV Liit üleminekut rahuaega. 1945. aasta juunis muudeti Leningradi rinne Leningradi sõjaväeringkonnaks ja Eesti alad viidi viimase koosseisu. Võrreldes 1945. aasta algusega vähendati 1953. aasta märtsiks relvajõudude koosseisu 11,3 miljonilt 5,4 miljonini. 25. veebruaril 1946. aastal nimetati Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Nõukogude armeeks ja Kaitse Rahvakomissariaat ja Sõjamerelaevastiku juhtorganid NSV Liidu Relvastatud Jõudude Ministeeriumiks. Elanikkonna meelsust kontrollis sõjaväe vastuluure SMERŠ (СМЕРШ), mille ruumid olid sõjajärgsetel aastatel Tallinnas Kreutzwaldi ja Raua tänava nurgal asuvas hoones ning Toompea 8. Pärast SMERŠ-i likvideerimist (4. mail 1946) töötas selle järeltulija tänases Kaitseliidu Peastaabi majas kuni Vene vägede Eestist lahkumiseni 1994. aastal.
Pärast Stalini surma sai NLKP Keskkomitee I sekretäriks ja nõukogude valitsuse juhiks N. Hruštšov, kelle valitsemisajal (1953–1964) relvajõude oluliselt reformiti. Vägesid vähendati 5,396 miljonilt mehelt kolmele miljonile ja tehti panus tuumarakettidele. Reformide käigus koondati vägesid ka Eesti territooriumil. Võrus paiknenud 2. Kaardiväe tankidiviis lahkus Eestist ja Eestisse jäi kaks üldvägede diviisi, Panfilovi nimeline 8. ja 144. motoriseeritud kaardiväediviis. 1956. aastal likvideeriti vahepeal diviisiks formeeritud 8. Eesti Laskurkorpus. Eesti territooriumi üleandmisega Balti sõjaväeringkonnale paigutati siia 15. õhuarmee üksused, esialgu 281. ründelennuväediviis, hiljem 326. raskepommitajate diviis asupaigaga Tartus.
Strateegilised raketiväed loodi NSV Liidus iseseisva väeliigina 17. detsembril 1959. aastal ja peagi oli kogu Eesti raketibaase täis tikitud. Kokku oli Eestis 70 õhutõrje- ja strateegiliste keskmaarakettide üksust, mis allusid erinevatele juhtimiskeskustele. Strateegilistel raketivägedel oli Eestis 1960-1978 4 raketipolku 9 divisjoni ja 4 liikuva remondi- ja tehnikabaasiga. Igas divisjonis oli 4 laskeseadet. Seega oli meie alal vähemalt 36 strateegilist keskmaaraketti 270 tuumalõhkepeaga. Viimane Võrus paiknenud raketipolk saadeti laiali alles 1987-1989.
Tõenäoliselt ei saa me kunagi täpselt teada Eesti Vabariigi territooriumil eri aegadel paiknenud võõrvägede ja nende perekonnaliikmete üldarvu. Jüri Pärna hinnangul võis Eestis pärast 1956. aastat olla strateegilistes raketivägedes kuni 4000 meest, maavägedes umbes 20 000, õhukaitsevägedes 9000, lennuväes 8000, mereväes 16 000, piirivalves 6000 ja ülejäänud vägedes kuni 21 000. KGB töötajate arvuks hindas ta 2000, neist ligikaudu 1000 ohvitseri. Kõik see oli küllaldane igasuguse vastupanuliikumise mahasurumiseks. Võõrvägesid oli piisavalt (35 000) ka meie taasiseseisvumisega seotud sündmuste ajal. Tänapäeva inimene on juba unustanud, millise püssirohutünni peal me istusime.
JAAK HAUD, ANTO RAUKAS
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus