Ivo Känd
www.DELFI.eehttp://www.delfi.ee/news/paeva...Eesti ehitusmehed rüüpavad pühapäevaõhtusel Tallinki laeval õlut. Üks küsib teiselt: „Milleks Sul need presidendi ja peaministri pildid rahakoti vahel on? “ „Need on võimaliku koduigatsuse VASTU,“ vastab teine.
Järgnev jutt võib ajada vihale, kuid jagagem pigem tõbist tõde kui ilusat valet.
Eestist minnakse kõhklematult ära, kui see on vajalik perekondlikus mõttes või eneseteostuse jaoks. Selge, et selline valik lammutab ja võõrandab perekondi, ent nälg ja pangavõlad ei hoia ju samuti peresid koos. See ei ole ust paugutav lahkumine igaveseks, pigem lahkumine seniks, kuniks vaja. Tee on teatavasti valla nii üht kui teistpidi.
Meie lõunanaabrite käesoleva aasta rahvaloenduse arvud näitavad, et 10 aastaga on Lätist lahkunud ligi 300 000, Leedust koguni 430 000 parimas eas ja jõus kodanikku. Eesti arvab oma rahva kokku järgmise aasta algul. Küllap see tõbine tõde siis numbrilised näitajad saab. Siin on samas ka üks koht, kus tuleb tunnustada Eesti poliitikuid. Ühiskonda on juhitud siiski selliselt, et usaldus riigi ja süsteemi tuleviku vastu on üldjoontes säilinud, kuigi valu ja pettumusega pooleks. Eestisse tullakse ka tagasi, samas Lätis ja Leedus on see usaldus lõplikult kadunud ja tagasi ei tulda. Kes niimoodi kolmes keeles laulab: ärgake, Baltimaad!?
Elukogemus on näidanud, et inimese elutsüklis asetuvad mõned väärtused aastate mõjul ümber. Kes pole nooruses olnud mässaja-maailmaparandaja ega ole tahtnud lapsiku tuhinaga midagi paremaks muuta - see pole õilis olnud. Kes tahab seda peatükki läbi võtta vanaduses, too pole enam tõsiselt võetav.
Kui paljud meist meenutavad, mismoodi pöördelistel kaheksakümnendatel ennast vabaks laulsime, et eestlane olla on uhke ja hää? Vabadus ja kartulikoored - oh needsinased aatelised sõnad! Kes priiusse ei uskunud, pole südamega elanud. Kes samas arvab, et sellest teadmisest piisab ka meie vabaduses sündinud lastele, see eksib. Kes noorena ei taha Eestist välja, see ei viitsigi midagi uut kogeda. Kes hiljem ei taha isamaale tagasi tulla, sel pole hinge ega südant.
Kas see järsk piiride seadmine ikka kehtib?
Äkki oleme lasknud end uinutada poliitilisest retoorikast, et mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta 35 inimese võrra plussis, kuid seda tänu … vähenenud surmade arvule. Meid ei sünni juurde. Me sureme aeglasemalt.
Kas keegi teab kedagi, kes teab veel kedagi, kelle tuttav ei tööta välismaal? Eestimaa on asulate kaupa täis naisi, kes ootavad mehi koju ning lapsi, kes kasvavad isadeta. Raha! Väljakutsed! Eneseteostus! Otsitakse mõistagi ka seiklusi ja põnevust, aga esikohal on siiski huvitavam töö ja parem palk – see ongi majandusmigrantlus.
Tublide inimeste väljavool Eestist on tegelik ja aktuaalne probleem. Puudub adekvaatne statistika selle kohta, kui palju inimesi välismaale on lahkunud, kuid lahkumise tendentsi olemasolu on raske eitada. Projekti „talendid koju“ meeskonna liikme Artur Elme sõnul on eesmärk luua suhtluskanal Eesti tööandjate ja eemalviibivate eestimaalaste vahel. Kes tagasi pöörduvad, hakkaks ise kodus ettevõtlusega tegelema, luues töökohti juurde. Eesti on väheneva rahvastikuga riik. Kui palju on Eestis vaja elanikke, et riik toimiks? Eesti vajab kõiki talente, olgu tegemist programmeerijate või koristajatega. Kuid toimetulekuküsimus paneb noori asiseid inimesi mõtlema, et kusagil teises riigis on võimalik oma peret elatada mõistlikumalt. Rahvastame oma maa siis asiaatide ja afrodega või?
Meil napib mitmete elualade väljaõppinud spetsialiste: perearste, medõdesid, politseinikke, päästetöötajaid. Ühiskonnaelu käigus hoidmisel ei tohi keskenduda vaid ühele perspektiivsele suunale, vaja üheaegselt arendada kõiki eluvaldkondi. Eestis aga vaadatakse mittetootliku sektori toimetulekule pealiskaudselt. Peaasi, et majandus areneks ja SKP kasvaks, kuid sisemajanduse kogutoodang mõõdab elus kõike, mis teeb elamise tegelikult väärtuslikuks.
Tuntud sotsioloogiaprofessor Mikko Lagerspetz on mõtlemapanevalt öelnud: „Eesti reformide tulemuseks ei ole innovatiivne, anglosaksi tüüpi liberaalne turumajandus, vaid lihtsal tehnoloogial põhinev „sõltuv turumajandus”, mille peamisteks konkurentsieelisteks on tööjõu odavus ja vähene kaitstus.“
Eestis on poliitiline ja majanduslik võim tihedalt läbi põimunud. Tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis on hiljuti avalikult öelnud, et Eestis on miinimumpalk liialt kõrgegi. Kui vaatame oma riigi ja rahva olukorda Euroopa Liidu taustal, siis see, mis meil teistest on väiksem, on ometi just palk ja tootlikkus. Nende tõstmine peaks olema Eesti prioriteet, vastasel korral ei ole võimalik elatustaseme tõus. Valitsus on korraga kahe vastandlikult keerulise olukorra ees: suur tööpuudus ja väikesed palgad. Kui palku kiiresti tõsta, siis ei mõju see kindlasti hästi tööpuuduse vähenemisele, hinnad aga aina tõusevad – elekter ees, kõik muud kaubad järel. Kas tahame suuremat ebavõrdsust või suuremat võrdsust?
Demokraatlikus riigis peaksid olema mõisted „meie“ ja „teie“ väga tinglikud ning pidevalt muutuva tähendusega, sest selles ühiskonnas ei ole valitsejaid ega alamaid. On vaid rahvas, kes teatud ajaks on andnud enda seast väljavalitutele õiguse otsustamiseks ja ootab, et parimate otsuste langetamisel oleks toetav dialoog: räägi inimesega inimese kombel, pole vaja Toompealt tulevat poliitilist monoloogi tundmatuga, mis on väga üksildane kõnelemisviis. Inimväärselt tahame elada nüüd ja praegu, õndsaks võime saada hiljem.
Kui rääkida tööpuudusest, siis töökohti justkui oleks - puudus on kvalifitseeritud tööjõust ja vastupidi. Laulva revolutsiooni lastest on töötuid noori arvel 9000 ringis. See number näitab aga ainult registreeritud töötuid. Uuringute järgi ei pea iga viies noor vajalikuks ennast töötuna arvele võtta.
Hiljuti avaldas Postimees info, et Eesti ravikindlustussüsteemist on kadunud majanduskriisi jooksul 50 000 inimest. Kui seni oli ravikindlustuseta üle 30 000, siis nüüd juba kokku üle 80 tuhande. Ükski asutus ei tea nendest inimestest midagi. Kes nad on? Välismaal? Mis põhjusel ravikindlustus lõppes? On nad lootusetult heitunud ega külasta enam töötukassat, taotlemaks sealt ravikindlustust? Viis protsenti Eesti täiskasvanud elanikkonnast on kadunud ja meie hoolivus on nii kaugel, et me ei tea nendest midagi.
Elatustase on kaks ja pool aastat langenud seoses reaalpalga langusega ja inflatsiooni tõttu langeb edasi. Samal ajal on toiduainete hinnad keskmisest hinnatõusust märksa kiiremini, üle 10 protsendi aastas kasvanud. Kaks kolmandiku elanikest ei saa paraku toituda nii tervislikult kui nad tahaksid. Lahkujad on põhjendanud: Eesti on põhjamaiselt igav ilma põhjamaise jõukuseta. Õnn ei peitu rahas, aga ilma rahata on õnnetus käes. Rohkem jõukust, küll siis oleks ka sõbralikkust, hoolivust. Pidada jutlusi, et õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, on pealispindne. Küsimus on ikkagi regulatsioonide mahukuses, sest riik on loodud rahva, mitte rahvas riigi jaoks. Piiri taha viib soov paremini elada, tagasitulekuks on vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks, et kodu-Eestis on parem.
Valge laev läheneb Soome rannikule. Eestlasest ehitaja joob oma õlle, asetab hoolikalt Eesti presidendi ja peaministri pildid rahakoti vahele ja lahkub tõotatud maale. Vähemalt tema jaoks ei ole Helsingi Toomkiriku siluett Tallinna „kilukarbivaadet“ igaveseks üles kaalunud. Pere ootab kodus …
