EERO TAMM

Ivika oli väga sihikindel ja töökas inimene — kui ta peale pikaajalist ja täielikku mõtlemist ja kaalumist midagi ette võttis, tegi ta resoluutselt kõik, mis võmalik, et tema soovid saaks tegelikkuseks. Näiteks toon tema visadust ja ettevõtlikkust aastaid tagasi, kui meie pere kasvas ja oli vaja suuremat elamispinda. Peaaegu terve aasta otsis ja külastas Ivika müügilolevaid maju. Muidugi samal ajal pidi ta ka lapse koju viima, hambaarstina töötama ja kodus pereema mängima. Ja ta saavutas oma eesmärgi — elasime aastaid ruumikas ja hubases majas.

Ivika sündis Eestis Jõhvis EV kaadriväe ohvitseri Jaan Nelke esimese tütrena. Algkooliajal elas ta juba Tapal. 1944.a. sügisel, kui isa Jaan oli kuskil rindel võitlemas, pääses Ivika koos emaga Saksamaale Lübeckisse, kus õppis edasi eesti koolis. Mõne aasta pärast õnnestus Ivikal koos emaga Inglismaale emigreeruda. Inglismaal läks Ivikal keskkoolis hästi ja ta sai stipendiumi ülikooli minekuks. Kooliõpetajad soovitasid, et Ivika peaks keeli õppima minema, kuna tal selleks eriti andi olevat. Aga Londoni eestlaskonna targemad naised arvasid, et oleks palju parem midagi praktilist õppida, nagu arstiteadust. Niisiis sai temast üliõpilane Royal Dental School’is Londonis. Samal perioodil oli Londonis umbes tosin eesti soost üliõpilast. Moodustati Eesti Üliõpilaskond Inglismaal, mille asutavaks ja juhatuse liikmeks oli ka Ivika Nelke. Londonis võeti Ivika ka vastu ENÜSi liikmeks.

Ülikooli ajal tutvusime, abiellusime Londonis 1961.a. — kirikus õnnistas meid õpetaja dr. Jaak Taul. Pärast mõneaastast elu ja töötamist hambaarstina Kesk-Inglismaal Leicesteris, immigreerusime Torontosse. Kanadas pidi Ivika ainult mõned lühikesed eksamid tegema ja ta sai ka Torontos hambaarstina tööle hakata.

Toronto elu algas lõbusalt, kuna siin olid elujõulised eestlaste organisatsioonid nagu ENÜS, EÜS ja Toronto Eesti Selts. Kui sügisel 1966 tütar Marika sündis ja hiljem Ivika ema Inglismaalt meie juurde elama tuli, muutus elu rohkem koduseks. Suviti sai siiski aega nautida Ameerika ilusaid ja huvitavaid suvituskohti — Florida Keys, Myrtle Beach, Grand Canyon, California jms. 1995. aastal sai Ivika ka oma sünnimaal Eestis ringreisi teha. Kahjuks aga, kui Ivika just nautis pere- ja seltskonnaelu, hakkas teda piinama reumaatiline artriit. Prooviti igasuguseid arstimeid ja kuure, aga need ainult aeglustasid tõve käiku. Komplikatsioonina tekkisid Ivikal veel vereringvoolu probleemid jalgades. Need viimased tegid temast päris invaliidi — ühe jalaga ja ratastoolis! Niisuguses füüsilises olukorras polnud enam sobiv elada kolmekordses majas äärelinnas (Don Mills). Suvel 2007 leidsime sobiva korteri 14-korruselises majas Torontos. Samas hoones elasid juba mõned meie nooruspõlve sõbrad: Inge Lane-Kõhelik, Ivika klassiõde Lübecki Eesti Koolist, ning Harry ja Dorothy Meindok, kellega õppisime koos Londoni Ülikoolis. Kuna uus kodu oli linnas, oli Ivikal võimalus oma mootortooliga ka ise väljas ringi käia. Samuti ka kokkutulekutel-pidudel, kus ratastooliga sissepääs oli võimalik.

Plaane oli meil palju, aga Ivika elu lõppes ootamatult järsku tema 74. eluaastal ühel septembrikuu hommikul.

Leinas,
Eero Tamm

Märkmed: