Ivar Tallo

Ehk peaks alustama sellest, kuidas ma vastupidi sõbralikele soovitustele keeldusin 1990-ndate alguses Kanadas McGilli ülikoolis õppides immigrandi staatusest.

See oleks mulle kohe avanud võimaluse väljaspool ülikooli töötada, õppelaenu taotleda ning oleks minust viie aastaga teinud Kanada kodaniku. Aga Eesti oli vabaks saanud ja talusin sisemise uhkusega, kui eri riikide konsulaarametnikud keerutasid käes minu “Jaaksoni passi” ja andsid mulle ilmse kahtlusega oma riikide viisasid. Iseseisva Eesti riigi lubadus oli silme ees ja aitas raskustest üle saada. Nüüd on mul häbi olla Eesti kodanik.
Minu hea sõber Eesti kodanik Peteris elab ja töötab kaugel Hiinas, Hongkongi lähistel. Tal on veetlev abikaasa Rinda ning imearmas pisike tütar Inessa. Oma reisidel olen mitmeid kordi nende külalislahkust nautinud ning neid Eestisse külla kutsunud. Varem on Peteris tulnud üksi ja üritanud mind Niitväljal golfi õpetamisega piinata. Seekord tahtsin, et tema pisitütar näeks natuke Eestimaad, kuuleks eesti keelt ja õpiks minu samaealise poja Karl Erikuga sõnu.


Tegelikkuses oli sellel asjal üks takistus, mis on pannud mind Eesti riigi ja mõnede tema ametnike pärast tõsiselt häbenema. Nimelt on Eesti kodaniku Peterise naine ja Eesti kodaniku Inessa ema Tai kuninga alam. Kuna meie pole Tai kuningriigi kodanikele viisavabadust kehtestanud, siis tuli Rindale saada Eesti viisa. Selles nõudes pole ju iseenesest midagi imelikku ega taunimisväärset, kuid protsess ise on niivõrd kafkalik, et see on pannud mind tõsiselt küsima: kas sellist Eesti riiki tahtsimegi?

Sinine Schengeni unistus

Eesti riik on lisaks Euroopa Liiduga liitumisele soovinud saada Schengeni ühtse viisaruumi liikmeks ning viisade väljastamisel üle võtnud Schengeni nõudmised. Heaoluühiskondadena on Euroopa riigid olnud pikaajalise majandusliku migratsiooni sihtkohad, mis on pannud need riigid külalistesse umbusklikult suhtuma. Ka Eesti on ajaloolistel põhjustel suhtunud kahtlusega eri inimeste soovi meile külla tulla ja iseseisva riigina kehtestasime väga range viisapoliitika. Seetõttu peaksid Schengeni põhimõtted meile ju sobima. Kuid siin on oma “agad”, mida läbirääkimisi pidanud ja Schengeni nõuete eest vastutavad ametnikud pole läbi mõelnud.
Esiteks on meie riik väike ja mitte just eriti jõukas. See tähendab, et meil ei ole võimalik maailma saatkondade ja konsulaatidega üle külvata ning paratamatult tuleb Eestisse soovijatel viisade taotlemisel taluda ebamugavust. Asi ei piirdu Eesti kodaniku raskusega välismaal olles kaduma läinud passi asemele uut saada. Pigem on probleem selles, mida tööga seoses pidevalt kohtan. Kui meie jaoks eksootilise maa kõrgemad riigiametnikud soovivad tulla Eesti kogemusega tutvuma, on meie viisasüsteemi jäikust siiani aidanud pehmendada vaid sise- ja välisministrite isiklik vastutulek. Kuid riik ei saa püsida ainult poliitiliste juhtide inimlikkusel, vaja on institutsioonilisi lahendusi, et asjalikud inimesed saaksid Eestit külastada.
Teiseks, piirates majanduslikult iseseisvate inimeste Eestisse tulekut, piirame oma majanduse arengut. Kuid lääne firmade soove tuua Eestisse teadmistemahukat arendustegevust on ükskõikselt ignoreeritud. Nii otsib Skype tulutult meie imepisikeselt tööjõuturult inimesi, keda siin lihtsalt pole. Ida-Aasia, araabia või Kesk-Aasia riikide passidega tulevatele investoritele ja ettevõtjatele on loodud sellised barjäärid, mis peletavad iga normaalse inimese Eestist eemale. Kas meil tõesti pole vaja nende raha, teadmisi ja ettevõtlikkust? Need inimesed lähevad meie kõrval asuvatesse Schengeni riikidesse, kelle viisanõuded on mõistlikumad juba kas või seetõttu, et neil on investorite kodukohas esindused.

Ebasõbralik Eesti

Schengeni lepped ei ole selleks, et inimestele või riikidele “käru keerata”. Ratsionaalseid argumente saab alati esitada ja neid ka arvestatakse. Näiteks on Schengeni reeglites punkt, mida teised Euroopa Liidu riigid ka kasutavad: EL-i kodaniku pere mittekodanikest liikmed saavad viisa tasuta. See on väike, aga inimlik žest.
Meie Schengeni eest vastutavad ametnikud on aga paavstist katoliiklikumad. Ärgem isegi püüdkem seda helesinist unistust mõistlike ettepanekutega kõigutada, sest hoidku jumal, järsku see ei meeldi Suure Euroopa tädidele ja onudele! Paljud maailma väikeriigid on edukalt hakanud kasutama e-viisa süsteemi, millega inimesed saavad viisat taotleda interneti kaudu. Mugav ja loogiline tee vähendamaks väikeriigi konsulaarvõimete puudujääke. Olen seda püüdnud mitu aastat e-riigi üle uhkust tundvatele ametnikele selgitada, kuid vastuseks on vaikus.
Aga tagasi Peterise juurde. Ta lendas 4000 km Pekingi Eesti saatkonda viisat saama, kuid talle öeldi, et enda, lapse ja naise passi esitamisest on vähe, vaja on küllakutset Eestis elavalt Eesti kodanikult ja lisaks naist isiklikult saatkonnas näha, sest sellised olevat Schengeni reeglid. Huvitaval kombel sai ta aga Eesti passi esitades naisele päevaga ja tasuta viisa Schengeni kandidaati Lätisse, kuhu nad samuti soovisid reisida.

Asi ei ole rahas

Tagasi Hongkongi pöördunud, sai ta seal oma Eesti passi esitades naise passi mitmekordse kuuekuise Suurbritannia viisa, kusjuures viisatasu ei võetud ja kogu toiming kestis alla poole tunni. Samuti astus ta läbi Vene föderatsiooni saatkonnast, kus nii talle kui ka naisele ja lapsele väljastati kolme tunniga viisad Peterburi külastamiseks.
Eestis uurisin mina samal ajal, miks ei saa Eesti kodanik ise oma naist Eestisse kaasa võtta, ilma et keegi kolmas selleks veel küllakutse esitaks. Täpset õiguslikku alust sellele nõudele ei õnnestunud leida, kuid kuna oli kiire, läksin jabura protsessiga kaasa, vormistasin küllakutse ja maksin 150 krooni riigilõivu. Suhtlesin veel KMA ametnikega, kes jaanipäeva eel vastutulelikult andsid ühe päevaga viisakinnituse numbri. Tundus, et võin külalistetoa valmis sättida. Kuid ma ei arvestanud meie Riia konsulaarametnikega.
Esimest korda läks Peteris saatkonda üksinda. Läbi paduvihma kolmekesi Riia linnas seigelda ei tundunud mõistlik. Konsulaarülesandeid täitev sekretär Kristiina selgitas aga, et naist oma silmaga nägemata tema viisat ei väljasta. Et reeglid olevat sellised ning tema erandeid ei tee. Optimismi kaotamata läksid noored järgmisel päeval käsikäes viisat vormistama. Sealjuures tekkis uus arusaamatus. Tublile riigiametnikule Kristiinale polnud kõigist esitatud paberitest küllalt ning ta nõudis näha abielutunnistust. Selle urgitsemise peale sai mu sõbral mõõt täis ning ta lahkus solvunult.
Minul jäi üle vaid helistada konsul Tarmole, kes mulle vastutulelikult kinnitas, et kuna ta ei taha võimalikku seletamist riigikontrolliga riigilõivu kogumise revisjoni käigus, siis oli just tema instrueerinud igaks juhuks nõudma veel ühte paberit, mis tõesti kinnitaks, et tegu on ühe perekonna inimestega, kellelt ei tule riigilõivu nõuda. Konsul Tarmol jäi õigust ülegi, kui ta püüdis mulle seletada, et mis see 20 eurot siis ära on – häda korral võivad nad ju ise selle raha konsulaadi rahvaga kokku klappida ja tulgu Peteris ikka uuesti konsulaati. Ta ei saanud aru, et asi pole rahas, vaid milleski palju sügavamas: Eesti kodaniku õiguses näidata oma naisele-lapsele oma isamaad, pidamata taluma meie iseseisva Eesti ametnike kafkalikku käitumist. Miks on nii, et Peterise kogemus Eesti kodanikuna võõramaa saatkondades on mitu korda meeldivam kui tema oma Eesti riigi konsulaarametnikega?
Tahan selle artikliga avalikult vabandada Peterise, Rinda ja Inessa ees, kes sellel Euroopa- reisil ei tulegi Eestisse. Tahan Peterisele kinnitada, et tema mälestuste Eesti, mille üle ta on varem uhke olnud, pole pöördumatult kadunud. Meil on palju toredaid ametnikke, kes mulle nii tööalal kui ka praeguse isikliku protsessi käigus on kannatlikult selgitusi andnud ja lahenduste otsimisele kaasa aidanud. Aga mul on piinavalt häbi meie välisministeeriumi ametnike Kristiina ja Tarmo pärast, kes kardavad olla inimesed. Mul on häbi meie ametnike üldise ükskõiksuse pärast reeglite kehtestamisel. Mul on häbi meie riigi pärast, kes ei lasknud pisikesi Eesti kodanikke Inessat ja Karl Erikut koos mängima. Ma ei saa aru Eesti valitsusest, kes majandusliku kasu loogikat eirates ei suuda leida endas soovi tööviisa küsimusi lahendada. Ma ei saa seda taluda ja seepärast teen osalusdemokraatia portaali TOM kaudu ettepaneku muuta viisareeglid inimlikumaks ja mõistlikumaks. Palun toeta seda ka Sina.



Eesti Päevaleht

Märkmed: