Isikukultuslik ajalooraamat SIRP
Arvamus 03 Jan 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mait Talts

Raamatud on institutsioonid. Kui tahes juhuslikult sündinuna aitavad need igal juhul kaasa mingite ettekujutuste, arusaamade või nende süsteemide levikule ning kinnistumisele, sageli ka nende teadvuses, kes konkreetseid raamatuid ise ei loegi. Ega siis ilmaasjata pole rahva seas tekkinud arusaam kellegi või millegi raamatusse raiumisest kui millestki pöördumatust.

Sama tuleb tõdeda ka kunagise Eesti Vabariigi Läti saadiku Leili Utno eestvõttel kokku pandud ja hiljuti trükist ilmunud raamatu „Eestlased Lätis” kohta. Ühelt poolt on seegi kõvade kaantega, kriitpaberile trükitud raamat tükike väljakujunevat ajalugu, kirjeldus geograafiliselt lähima naabermaa „sündinud asjust”. Kuid meenutusprojektid on alati mõnevõrra subjektiivsed, nii nagu see Eestis viimase kümne aasta jooksul lähiajaloole pühendatud ja tänaseni avalikus elus osalevate inimeste poolt kirjutatud mälestusteraamatute puhul on tavaline. Vältida ei õnnestu subjektiivsust kunagi, sest mis tahes meenutus on juba kord selektiivne protsess, mille puhul sündmuste massiivsest voolust nopitakse välja kõige olulisemaks peetud sündmused ja aspektid.

Utno koostatud raamatus on vaatluse alla võetud eestlased naabermaal Lätis. Juba seda asjaolu tuleks pidada tänuväärseks, sest kõigi lähiregiooni riikide ja rahvastega võrreldes teame me lätlastest ilmselt tõepoolest kõige vähem. Miks on see nii, on jäänud vähemalt minule suures osas arusaamatuks.

Kuid 1940. aastast peale oleme olnud ju saatusekaaslased peaaegu kõiges, nii heas kui halvas, ja midagi seesugust nagu sõjaeelsetel aastatel pole uue iseseisvusaja lühiloost enam ette näidata (kui unustusehõlma vajunud „kilusõda” Ruhnu lähedal ja väiksed liha- ja munatülid välja arvata). Naabri vaikset ignoreerimist ei tohiks see ju ometi enam õigustada.

Kuid veelgi vähem kui lätlastest teab keskmine Eestis elav eestlane neist meie rahvuskaaslastest, kes on oma elu mingil põhjusel Lätiga sidunud ja keda pole aegade jooksul olnud sugugi vähe. Omaaegsete (ja ilmselt tugevasti liialdatud!) hinnangute põhjal olevat eestlaste arv enne Esimest maailmasõda Riias tõusnud ligi 30 000-le ning eestlaste olulist väljarännet enne Esimest maailmasõda Põhja-Läti aladele mainib ka praegu käsitluse all olev raamat. Vähesed teavad, et tol perioodil kujunes Riia Peterburi ja Moskva järel lühikeseks ajaks elanike arvult kolmandaks linnaks Vene impeeriumis. Kuid ka hilisematel aegadel on eestlasi püsivamalt või ajutisemalt Lätti elama asunud. Sageli enamasti taotluslikult ikkagi ajutisemalt, mis paraku teinekord ka pikemaks ajaks on kujunenud.

Olgu siis siinkohal mainitud kas või tuntud „esimene buda preester Balti mere kallastel” vend Vahindra või germaani eeposte tõlkija Rein Sepp. Igal juhul on Läti eestlased tänu geograafilisele lähedusele päritolumaaga olnud teistest eesti kogukondadest erinev spetsiifiline ja küllaltki heterogeenne seltskond. Ajuti on suur osa nendest Eestisse tagasi rännanud.

Seega peaks mõningane sotsiaalne tellimus säärase raamatu järele kindlasti olemas olema, mis on ka põhjuseks, miks teisi samale teemale pühendatud raamatuid on hakanud tasapisi ilmuma, viimati kas või soomlanna Marjo Mela „Läti eestlased: ajalugu, keel ja kultuur”, algselt autori Helsingi ülikoolis kaitstud doktoritöö. Paraku on seda raamatut jõutud juba liigses pessimismis ja möödanikku suunatuses süüdistada (vt Sirp 31. VIII ja 7. IX).

Kuna aga Mela raamatu käsitlus lõpeb esimese iseseisvusaja lõpuga, siis ei saa Läti eestluse käsitlust ka leebema suhtumise korral raamatusse sugugi lõpetatuks pidada. Seetõttu olid asjast teadlikumatel ka mõnevõrra suuremad ootused Utno koostatud raamatu suhtes, mis pidi täiendama (kindlasti mitte asendama) Mela käsitlust. Mida siis ikkagi oodati? Eelkõige tõsist ajalooraamatut, mis oleks teatava süstemaatilisusega valgustanud eestluse ajalugu Lätis. Eeldusel, et kavandatud sarja teises (hilisemas) osas peaks kronoloogilise loogika alusel tulema juttu ka lähemast ajaloost.

Paraku on tegemist Eesti traditsioonide seisukohalt veidi harjumatult isikukultusliku ettevõtmisega. Mitte niivõrd Leili Utno raamatuga Läti eestlastest, vaid pigem Läti eestlaste raamatuga Leili Utnost, kelle isik raamatus kohati väga selgelt domineerib. Nii või teisiti on Utno raamat oma sisult ja ülesehituselt sügavalt „väliseestlaslik”, meenutades mitmete muudegi maade väliseestlaste koguteoseid 1970. aastatest või 1980. aastate algusest, mil oli selge, et diasporaaelu võib hakata millalgi hääbuma (väliseestlaste esimene põlvkond oli juba soliidses eas ning nende lapsed juba kohanemas asukohamaa keele ja kultuuriga). Samas tundus okupatsioonirežiimi kokkukukkumine kodumaal (mida juba paarkümmend aastat oli oodatud!) ikka veel mitte käegakatsutav, vähemalt toonases lähitulevikus. Nii tekkiski vajadus püüda omaenda väikest kogukonda ja kõike sellega seotut dokumenteerida, et vähemalt tulevastel põlvedel oleks, mida lugeda. Säärane alateadlik passeism on omane ka sellele Läti eestlaste raamatule. Ja paraku on see suures osas Rahvarinde ja iseseisvumise passeism, kirjeldus kangelaslikest 80ndatest ning 90ndate algusest. Väliseestlaslikkust rõhutavad ka nii asukohamaa- kui ka päritolumaa võimurite retoorilised sissejuhatavad tekstid raamatu algusosas.

Kuid ka tervikuna jääb raamat oma struktuurilt küllaltki segaseks. Tegelikult oleks võinud ju raamatu kaante vahele jõudnud materjalidest koostada mitu temaatiliselt märksa selgemalt piiritletud kogumikku näiteks kaks raamatut: esimese eestlastest Lätis XIX sajandi lõpust XXI sajandi alguseni ning teise Eesti-Läti suhetest poliitilisel ja diplomaatilisel tasandil kummalgi iseseisvusperioodi.

Kuid samas võib sellegi raamatu puhul tuua välja mitmeid positiivsemaid aspekte. Tänuväärset dokumenteerimist on leidnud Alūksne, Ape ja Riia eestlaste elu need aspektid, mis teistesse raamatutesse ilmselt poleks jõudnudki. Ükskõik, kuidas me säärastesse kodu- ja isikuloolistesse killukestesse ka ei suhtuks, on nende koondamine ühiste kaante vahele siiski ajalookirjutuse seisukohalt oluline. Kindlasti tuleb kogumiku tugevaimaks ja ka kõige huvitavamaks kaastööks lugeda ajaloodoktor Heino Arumäe suurepärast ülevaadet Eesti ja Läti poliitilistest suhetest maailmasõdadevahelise omariikluse ajal. Arumäe esineb taas oma tuntud headuses, valgustades kainelt ja rahulikult ka riikidevaheliste suhete neid aspekte, mis polnud just kõige roosilisemad ja mida oli tegelikult märksa rohkem, kui tagantjärele on tahetud tunnistada. Nii mitmed teised kogumiku kaasautorid (nagu Artur Laast või Kristiine Ducmane) on teinud samuti igati normaalset tööd. Seega jääb meil üle tunda selle raamatu ilmumise puhul nii mõningast tagasihoidlikku rõõmu kui ka pisikest hingekriipivat nukrust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus