Iseseisvuspäev kui miilitsate ja punkarite laulupidu
Arvamus 23 Feb 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/02/38781_001_t.jpg
Varem lõid inimesed brände kui stereotüüpide kogumeid - nüüd
loovad brändid inimesi.

Tänaseks on tekkinud erinevaid käitumisstereotüüpe niivõrd palju, et
inimesed ei jaksa neid enam tarbida. Olgu selleks kas poliitikud,
poliitilised platvormid, pensionisammaste müük või SMS laenud.

Tegelikult oleme loonud tarbimisühiskonna, mille eksisteerimine
sarnaneb hipodroomil toimuvaga: saab näha lakeide, kaskadööride ja
džoki-de võiduajamisi, aeg ajalt võib keegi ennast võitjana tunda.
Selle tarbijana jääb teile teha vaid valik, kelle poolt olla ja teha panus, et võitjaga samastuda.

Palagan aktiviseerub just riigipühade ajal, sest see võimaldab võimu
prioriteete rahva identiteediga paremini asendada ehk teisisõnu olla
rahvale müüdavam.

Sellise ühiskonna valuutaks on tähelepanu. Kes rohkem tähelepanu
saab, see võidab? Aga mille nimel või miks – ei kuulu enam arutelu
alla. Sest tähtsad on panused mitte arutelud.

Tulemusena vastandatakse poliitika - elu ja mõtlemisvõimega.
Nagu näha on see õnnestunud, sest meile kinnitatakse igapäevaselt,
et meie ühiskondlikud probleemid on paratamatus.

Nagu turureeglid (käitumisstereotüüp) meile ütleb, siis selleks, et paremini müüa peab oskama rünnata turukonkurente. Kaasavaraks oleme saanud kodusõja kõikidel ühiskonna tasemetel. Lahinguedu mõõdupuuks on aga majanduslik efektiivsus, kus läbi eelarve on tuletõrjujad pandud konkureerima arstide vastu, arstid õpetajate vastu, linnad maapiirkondade vastu, autod busside vastu, bussiettevõtted elektrirongide vastu, ministeeriumid kohalike
omavalitsuste vastu, Reformierakond Keskerakonna, Õiguskantsler Riigikogu otsuste vastu jne. Seega on määravaks eristumine ja vastandumine nagu turumajanduse stereotüübid seda nõuavad.

Vastandumine ja eristumine tähendab seda, et kui te tahate midagi
tarbida, siis peate millestki loobuma või saavutama edu kellegi arvelt.
Seega saavad õpetajad ellu jääda arstide arvelt, linnad areneda ääremaastumise arvelt jne. See ongi liberalistliku kasiinokapitalismi sisu. Seda et selle sõja tagajärjel populatsioon ei suurene ja ühiskond vaesub nii moraalselt kui materiaalselt, see ”lakeide”, ”kaskadööride” ja ”džoki-de” maailmapilti ei mahu. Tähtis on vaid näida - mitte olla.

Poliitika on muutunud sellel hipodromil tooteks nagu on mobiiltelefon või riiulis
vedelev saiapäts. Toote puhul kehtib reegel, et kui keegi seda ei osta siis
toode kaob mõne aja pärast letilt. Poliitikaga aga see nii ei ole, sest mida
suurem papp reklaami kaudu valimistel uugama pannakse, seda
parem tulemus saadakse. Seega ostetakse kaup tarbija eest juba ette ära ja
tarbijale jääb vaid tarbimise vaev ning tagajärgede lappimine, olenemata
sellest, kas pakutu talle meeldib või mitte.

Ebaõigete valikute tegemine viitab rumalusele, rahvas ei tohi aga loll olla ja seega võtab ta positsiooni aegunud dogmade pimesi kaitsmisele. Kuni selleni et igasuguste muutusi esile kutsumine muutub juba tabuks ja see kindlustab ”lakeide”, ”kaskadööride” ja ”džoki-de” ühiskonna jätkumist.

Seega positsioneerib inimene ennast vaid selle palagani tarbijana ja
see mis on juba kokkuhoidlikule eestlasele ”tasuta sülle langenud”
ega seda ei täi ju minema ka visata, olenemata sellest et võib saada
kõhuvalu või murda hambad, nagu seda hapuks läinud suppi ja kõvaks läinud leiba süües võib juhtuda.

Aga võimutasandil on palagani jätkumist hea põhjendada sest juba teie esisaisad tegid nii ning miks nüüd peaks teisiti olema ? Kõike seda ikka eelkõige selleks et ”lakeid”, ”kaskadöörid” ja ”džoki-d” jääksid töötuks kui te nende areenilt lahkute ja mängu ei panustaks.

Selles ”hipodroomiühiskonnas” ollakse võimelised müüma vaid
loosungeid, sest rahvale peab lubama seda mida rahvas tahab.... Läbi
aegade on selleks olnud vabrikud töölistele, maa talupoegadele,
ülemaailmne rahuriik ja helge tulevik. Seda hõigatakse meile
rahvapühade ajal regulaarse järjekindlusega kantslist maha olenemata
võimust. Ainus kaup, mida inimarengu areannete alusel müüa
suudetakse on illusoorne õnn.

See programmeerib ka ühiskonnas vastava psüühikatüübi, kes vaid
koera kombel sooja ahjuesist otsiks. Indias on selliseid inimesi 300
miljonit ja nad nimetavad ennast väikesteks inimesteks, sest nad on
sündinud väikeste inimestena. Neil ei ole nime, tööd, elamist ega
elamisvahendeid. Kui suur inimene viskab neile leivatüki, siis peavad
nad seda saatuse kingituseks. Nad ei taha midagi muuta ja
olemasolev rahuldab neid täiel määral. Võim on nende jaoks püha ja
puutumatu ja midagi sellist, millele tuleb vaid alluda.

Huvitav et sellise kastiühiskonna stereotüüp on ka meie
ühiskonnaideaali lahutamatu osa. Vastupidiselt Lennast Meri sõnadele
mille kohaselt pidime me suureks saama eelkõige vaimult, sest muid
võimalusi väikerahva jätkumiseks ei ole. Kahjuks on reaalsus üldistes
arengusuundumustes sootuks vastupidine. Oma valikutes lähtutakse
vaid soojast kohast, nagu koer kes ahju äärde endale pesa teeb ja
suurematele lojustele saba liputab.

Tekib vaid küsimus: kust me selle ühiskonna pärinud oleme? Kes või
mis selle stereotüübi lõi?

Vastuse leiame laulva revolutsiooni aegse klassiku Villu Tamme sulest:
miilits ja punkar pidid teineteisele käe ulatama ja koos hõbedast Eesti
tulevikku looma hakkama. Just selle kahe olevuse ristand vaatab
meile vastu meie riigiaparaadi ja võimu tasandilt.

Aga pilves on see taevas ja sinist merd kasutatakse vaid Soomes
töölkäimiseks, täiel rinnal hingab nüüd mõnisadatuhat kaasmaalast
vähem ja musta mullapinna valdavaks põllukultuuriks on ohakaväli.

See on anarhia tippteos mille all kannatanutele hakkame kunagi veel
mälestusmärke püstitama.

Einar Eiland
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus