Kui hiinlastelt küsida, mida nad arvavad kuulsast Prantsuse revolutsioonist, kuuleme vastuseks: selle kohta on vara midagi ütelda, liiga vähe aega on mööda läinud. 1789. a aset leidnud suur pööre mõjutas põhjalikult kogu õhtumaa edasist arengut, ent kõik siin päikese all on muidugi suhteline. Hiinlased on väga vana rahvas, aga meie eestlased oleme Euroopas väga vana rahvas – asume siin juba vähemalt viis tuhat aastat, mis on muljetavaldav vanus paljude suuremate ja tuntumatega võrreldes. Kas oskame selle üle uhkust tunda?

Võimalik, et meie iidsest paiksusest tuleneb ka suurem kodukesksus. Meie kodu on meie kindlus. Meie talud on hajali põldude ja metsade vahel, olles nõnda pakkunud sajandite kestel paremat kaitset rüüsteretkede ja tulekahjude vastu. Kuid sellest ehk tuleneb ka meie kinnisem loomus, enesessetõmbumine, ainult iseendale lootmine.

Viimased kakskümmend aastat on Eesti elanud erakordse avatuse surve all. Meie vabanemisega koos kasvasid järsult välismõjud. Ja samas läksid paljud meist ise välja – siit ära, ajutiselt või igaveseks. Kes läks uudishimust ja haridusjanust, kes lihtsalt paremat elu otsima. Aga ühtaegu tuli tagasi meie pagulasi, nende lapsi – neid, kes 1944. a olid paadi põhjas või laeva trümmis päästnud end Punaarmee ning NKVD eest. Nemad tõid kodumaale kaasa pool sajandit elus püsinud usu ja lootuse. Olime suurte muutuste lävel.

1984. aastal möödus sada aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. See oli sügava masenduse aeg, mil näis, et midagi ei muutu, unistused jäävadki täitumata. Eesti kõige elavama jalakäijate liiklusega kohas – Tallinna Vanaturu kaelas – kuulis ainult vene keelt. Paljud kaasmaalased arvasid, et jääme vähemusse mitte ainult oma pealinnas, vaid ka oma maal – umbes nii nagu karjalased, marid või mordvalased. Siiski raiusid mõned mu sõbrad kahes kohas, Otepää ja Paide külje all, kivirahnu sisse arvud „1884–1984“.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Me saime ikkagi vabaks! Aga miks? Aga kuidas? Kui see tundus nii ilmvõimatu, kui nõnda vähesed sellesse enam uskusid. Suurrahvad, isegi demokraatlikud – näiteks prantslased – ei mõista väikerahva muresid, iseolemise tungi. Ammugi mitte isevalitsejate armus kasvanud vallutajad rahvad.

Mis meid päästis? Meie visadus, meie vastupanuvõime, meie usk ja armastus oma kultuuri vastu? Või hoopis meid vallutanud riigi süvenev sisemine nõrkus, rumalus, inimvaenulikkus?
Või kogunisti lääneriikide demokraatia põhimõtteline toetus, USA jt. keeldumine tunnustada Eesti, Läti ja Leedu vägivaldset liidendamist?

Ei ole üht ja ainumat vastust. Vastuseid on palju, sest maailm ei ole mustvalge. Ajalugu kujundab tohutult rikkalik tegurite kimp nende omavahelises ettearvamatuses. Ja mõnikord ka ettearvatuses! Aga üheskoos ja koostoimes nad meile vabaduse tõid. Jääb igavesti mõistatuseks, kui suur oli siin meie enda osa ja kui palju otsustati meie tahtest olenemata.

Millised ka ei olnud meie vabanemise põhjused, peame tunnistama: meil on palju õnne olnud. Sõjavägi, kelle kattevarjus siin kaks inimpõlve palju kurja tehti, lahkus vaikselt mõne aasta jooksul. Tegemata ühtki pauku, valamata eesti meeste verd. Aga see ületas ju kõik esialgsed ootused, kunagised suured unistused! Ime oli sündinud!

Kas oskame olla oma saatuse üle tänulikud? Kas teame, et kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks? Kui kaua kestab see kord? Millal pannakse meid uuesti proovile ja kui tugevad oleme siis? Silme ette kerkivad fotod ilusast 1939. a suvest, pildid naeratavatest õnnelikest inimestest mererannas. Ajalugu on meile õpetanud, et inimene ei oska tulevikku ette näha, on sageli liiga enesekindel. Inimene ei taipa, et ajalool on aeg-ajalt üllatusi varuks. Midagi sellist, mille kohta hiljem öeldakse: „No kes siis seda oskas arvata!“

Tänapäeva maailmas räägitakse palju uutest ohtudest, mõeldes ennekõike terrorismi. Kuid unustatakse, et ega siis uute ohtude esilekerkimine ei kaota iseenesest vanu. Veel enne, kui viimased võõrad sõdurid 1994. aasta augustis siit lahkusid, alustas neidsamu sõdureid käsutav valitsus meie vastu psühholoogilist sõda. Meid süüdistati kohe inimõiguste rikkumises, ühe vähemusrahvuse ahistamises ja ajaloo võltsimises. Ja süüdistatakse tänase päevani – oleme juba kaks aastakümmet infosõjas, ilma et kõik meist seda isegi märkaksid.

Aga see on tõsine oht! Meie idanaaber pole oma südames mitte kunagi leppinud meie kaotamisega – olime ju nende meelest seaduspärane saak. Meie eelmist, 22 aastast iseseisvusaega on sealsed ajaloolased ikka pidanud eksituseks, nende riigi ajutise nõrkuse viljaks. Stalin ja tema punaarmee parandasid selle ajalooeksituse esimesel võimalusel.

Üks meie suure idanaabri tänaseid mõjukamaid juhte on kinnitanud: 20. sajandi suurim tragöödia oli Nõukogude Liidu lagunemine. Pangem hästi tähele: suurim tragöödia polnud mitte maailmasõda või Suur Isamaasõda, mitte juutide hävitamine, isegi mitte kümnete miljonite venelaste hukkumine – ei, suurim tragöödia oli impeeriumi kokkuvarisemine!

Niisiis, meie tulevik oleneb meie endi tugevusest, meie meelekindlusest ja kindlasti ka meie sõprade ja liitlaste usust meisse. Ennekõike aga peame ise endasse uskuma.

Märkmed: