Isamaale truu
Arvamus 13 Oct 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2006/14395_1.jpg
Nädala portree

Kui istun selle kõrgekasvulise vanahärraga ühe laua taga, siis tunnen alati teatud aukartust: kas kõnetada teda Teie või Sina. Siinmail on kombeks kohe Sina'le üle minna, minu kodune kasvatus nõuab nagu austavamat vormi. Tarmo Rae sellest probleemi ei tee.

Ja temaga vesteldes jõuan teisegi tõsiasjani: teda ei paelu niivõrd stabiilsete aastate teod (ja neid pole vähe!), kuivõrd kujunemislugu, esimesed paarkümmend aastat elust. Nii tuleb see NÄDALA PORTREE veidi erinev tavapärasest.

Kuidagi märkamatult leiame üheskoos, et vast oleks parem kirjutada tema loost isamaalise kasvatuse pinnalt. Kas see „moodsas“ maailmas vastukaja leiab? Ei tea. Proovida ikka võib.

Olgu:
Tarmo Rae on sündinud 20. mail 1920.a. Laiksaares (siis loomulikult Eesti Wabariigis). Oli pere kolmas laps, enne teda olid ilmavalgust näinud kaks õde.

Isa oli eestipäraselt ettenägelik mees: ehitas Pärnusse maja, nii et lastel oleks kooli ajaks võimalik kostikoht saada.

Tarmo alustas Pärnu 9. algkoolis ja jätkas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, mille lõpetas kevadel 1938.

Tagasi vaadates arvab, et tema lemmikained olid füüsika ja riigikaitse õppused. Mõlemad lähtusid vast kodus valitsenud arusaamadest: realistlikust ja idealistlikust. On nii, et kodu ja kool vormisid Tarmost teotahtelise eesti noormehe.

Tarmo meenutab: „Kui olime teatavas vanuses, siis korraldati meile koolis riigikaitseõppusi. Kooliaasta lõpul tulid õppused 6. üksiku jalaväepataljoni ruumes ja maastikul, mis kestsid kümme päeva. Siin olid meil instruktoriteks ja rühmaülemateks Tondi Sõjakooli aspirandid. Ja neid ei jätkunud ainult meile, aspirandid olid suunatud kõigisse Eesti koolidesse, kus korralisi riigikaitseõppusi läbi viidi.

Peale gümnaasiumi lõpetamist läksime kogu klassiga Eliisabeti kirikusse leeri (õp Nuudi) ja seejärel 9. jalaväepataljoni juurde noorte aega läbima.“

Noorsõdur Rae leidis „Riigi Teatajast“ teate: korraldatakse uus kursus sõjaväelendurite väljaõppeks. Soovijatelt nõutakse:
- gümnaasiumi haridust;
- suurepärast tervist;
- truudust vabariigile ja korralikku käitumist.

Tarmo Rae saatis kohe avalduse Eesti Vabariigi Lennuväe ülemale: soovin tulla katsetele. Peagi sai ta vastuse: reamees T. Rae kutsutud katsetele, esimene voor Kaitseväe Keskhaiglas.

Kohale oli kutsutud 600 (NB!) noormeest, katsetele saabus vast 300 (mõnel olid vanemad vastu, teised polnud vast kindlad oma tervisele). Vastu pidi võetama 25.

Uuringud:
- täielik tervislik ülevaade;
- pöördtooli katsed;
- nägemiskatsed;
- liikumine pimestatud silmadega jne.

Seejärel toimus Maarjamäe lossis kirjalik eksam.
Teemadeks anti:
- lennuvägi või
- Eesti ajaloost.
Tarmo valik oli lihtne: lennuväest.

Talle tuli meelde, et ema õpetas teda kodus lugema-kirjutama ja ühel kirjutustunnil tabas poisi aknast välja vaatamas ja pääsukeste lendu imetlemas. Hiljem kogus ta raamatuid, pilte ja lendamise alast materjali.

Polnudki siis suur ime, et mõne nädala pärast saabus väeossa teade: Tarmo Rae on edukalt eksamid sooritanud ja lennukooli aspirantide kursustele vastu võetud.

Oktoobri algus 1938. Tarmo Rae on uuesti tagasi Tallinnas. Ja siin teatab veltveebel: „Olete vaid 18-aastane. Teie vastuvõtmiseks on tarvis vanemate luba.“

Tarmo oli teinud katsed omal käel, vanemad polnud asjast teadlikud. Nüüd tuli perele kõik üles tunnistada. Pea tulid isalt kõik vajalikud paberid.

Seni olid keerukad sisseastumiseksamid. Edasi läks päris raskeks. Kursused kestsid 22 kuud. Õpitavaid aineid ja teemasid oli tervelt 36. Aspirante hinnati 12 palli süsteemis ja aine loeti läbituks 8 palli saavutamisel (võrdluseks — teistes väeliikides 6 palli). Tihe programm jättis koolist välja 6 aspiranti.

Algasid praktilised lennud: 12—16 tundi instruktoriga ja siis soololend. Edukalt sooritatud soololennu lõpul ootasid kaaslased, kes tõmbasid lenduril säärikud jalast ja valasid talle jääkülma vett püksisäärtesse seni, kuni see krae vahelt välja nõrguma hakkas. See oli ristimine, mida pahaks ei pandud.

19-st õppurist said 8 portupee-aspirantideks, ohvitserikraadi taotlejateks, kes sõjaväes palgale ja kohale võeti. Ülejäänud 11 said lipniku kraadi ja suunati reservi. See kõik toimus 1940. a mais-juunis.

Tarmo suunati Rakverre, 1. lennuväe divisjoni koosseisu. Vene baasid olid juba olemas ja lennuväes probleeme piisavalt. Siis tuli ultimaatum ja Eesti annekteerimine.

Põlisvaenlased olid hästi ette valmistatud. Kohe kadusid kõrgemad ohvitserid — kes erru, kes vangi. Eesti lennuvägi (või see osa, mis veel formaalselt meie käsutuses) nimetati ümber 22. laskurkorpuse üksikuks lennuväe eskadrilliks ja paigutati Jägala väliaerodroomile. Enamus lennutehnikat jäi seal hoolduseta ja hävis talvekülmades. Lende toimus harva ja needki nii napi kütusevaruga, et sai teha tiiru ümber lennuvälja, et n-ö õhkutõusmist ja maandumist harjutada. Jah, hoolduseta lennukid hävisid talvekülmas ja noored lendurid pidid seda pealt vaatama. Moraali hakkas õõnestama ka see, et eskadrilli juurde saadeti mehi lennuväe vanemast kaadrist (kõik kolm kaptenid), kes avalikult eputasid oma kommunistliku mineviku ja spionaazhitegevusega Eesti Vabariigi vastu.

Ometi kardeti nooremaid lendureid — neid ei juletud erru saata: äkki saavad neist aktiivsed vastupanujuhid. Ent samas polnud alust neile süüdistuse esitamiseks, ka ei kippunud mehed ise sõjaväest ära. Nad tundsid end ühise perena ja mis peaasi — neil olid relvad. Igal mehel vene sõjaväe nagaan ja isiklik taskurelv. Seda oli juba palju, kui arvestada, et tsiviilelanikelt korjati ära jahipüssidki.

Kui lõppes Soome—NSVL sõda (ka Talvesõjaks nimetatu), siis oli uus strateegia välja mõeldud: noortele eesti lenduritele teatati, et tuleb sõita Venemaale. Seal ootavat ees uus väljaõpe ja sootuks paremad lennukid. Asjad venisid ja mehed mõtlesid.

Tülgastavalt kaua nõukogulikku valepropagandat kuulnud mehed otsustasid Saksa—Vene sõja puhkedes valida teise tee: metsa. Siingi oli seiklusi kuhjaga: kohtumine ERNA pataljoni meestega, siis silmitsi venelasega ja esimesed langenud omade seast, siis sakslaste ekslikul käsul vene sõjavangilaagrisse jpm.

Taas jõuti lennukitesse. Eesti lendurid (nüüd juba uutes saksa lennukites) pommitasid idarindel öösiti venelaste rinnet ja järelveoteid ning valvasid Soome lahe idaruumi (kus uputati 20 venelaste allveelaeva).

Portupee-aspirandist sai 103 vaenulennu järel lennuväe leitnant ja Raudristi kavaler.

Sõjajärgsel Saksamaal asus ta Nürnbergi vanglas uue mundri ja relvaga sõjakurjategijaid valvama. Kahjuks ainult ühe poole julmureid.

Olen Tarmo Raele tänulik, et ta oskab selgitada, et Isamaa-armastus tuleb emapiima ja koduse ning riikliku kasvatusega. Kui see armastus olemas, siis ei vahetata seda millegi vastu.

Taasiseseisev Eesti Vabariik on Tarmo Rae teeneid ära märkinud mitme autasuga. Loomulikult Lennart Meri aegadel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus