Aastalõpu intervjuu Ivo Linna ja Anti Kammistega

Indrek Sarapuu
indrek@polvakoit.ee

Teisel jõulupühal toimus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses lausa kaks korda järjest iga-aastane E STuudio kontsert, kus kavas lisaks kõigele ilusale ja Põlva rahvale üliarmsaks saanud stuudio enda kavale ka ettekandes Alo Mattiiseni «Viis isamaalist laulu» ja külalisesinejaks ei keegi muu kui Ivo Linna ja Anti Kammiste. E STuudio populaarsust siinmail näitab ilmekalt seik, et piisas kahe kuulutuse ülespanekust, kui juba algselt ühe kontserdina planeeritud üritus nõudis publiku arvu rohkuse tõttu korraldama ka teist...

Kuna olin telesaatest «Kahekõne» kuulnud, et Ivo Linna teeb hommikul noortega proovi, otsustasin enne esimest, kell 12 algavat kontserti temaga paar sõna aastalõpujuttu rääkida.

Jõudsin kohale kell 11 ja leidsin armastatud laulja saalis istumas ja proovi jälgimas. Võtsime kaasa ka Anti Kammiste ja läksime kultuurimaja «staarituppa» juttu puhuma. Vaikselt oli muidugi tunda, et mehed on veel unised, sest pikad jõulutuurid ja sõidud mööda Eestimaa teid seljataga ja ööd, paraku, lühikeseks jäänud. Aga südames paistis meestel siiski rõõm ja rahu olevat.


Minu luureandmed räägivad, et üks pool sinust on ka servapidi siinsamas Põlvamaal?

Ivo Linna: Minu isa on sündinud Setumaal (praegu on need alad Vene riigi käes), aga tuli siit noore mehena Saaremaale. Tänu sellele loen mina end ikkagi saarlaseks. Selle kandiga siin on aga hingeline side olemas. Liigun siin siiski ainult siis, kui on esinemisi. Aga me oleme sõitnud Setumaa läbi ning vaadanud elu ja inimesi, ja see on väga ilus. Mu praegune ämm on elanud Põlvas ja mu naine on sündinud Peipsi ääres, nii et see kant on minuga tõesti ühendatud.

Hiljutises telesaates, andes intervjuud ühele teisele Indrekule, kiitsid Põlva E Stuudio algatust laulda Põlvas jõulu teisel pühal isamaalisi laule. Kas neid jäi sellel, tähenduslikul aastal väheks?

IL: Ei jäänud väheks. Eks neid oli, ja jumal tänatud et oli, sest vahepeal lauldi neid liiga vähe. Sel aastal aga olid uskumatult ilusad kontserdid. Neid oli Tartus ja mujalgi, aga Tartus oli selline eriti ülev hetk. Laulda aga Mattiiseni isamaalisi laule jõuluajal… See oli väga huvitav pakkumine. Tavaliselt on jõuluajal jõululood. Eks ma natuke pabistasin ka, kui aus olla, aga kui proov sai tehtud ja sai kuulda, kuidas kõlavad koor ja orkester, siis pean ütlema, et see oli ülihea. Siin ei ole midagi öelda. Väga hea on lava peal olla!

Eks teil aastalõpus on mööda Eestit traaveldamist küllaga?

Anti Kammiste: On, tõesti on. Tõesti on väga palju. Vastan täislausega: meil on jõuluajal palju kontserte ja esinemisi. see aasta on kuidagi eriliselt lahke meie vastu. Esinemiste puuduse üle kurta ei saa, pigem võib öelda seda, et puhkamise aega jäi sel jõuluperioodil kuidagi väga väheks. Oli päris tihe graafik.

Mis te neist paljudest kirikukontsertidest, mida paljud artistid justkui see aasta eriti tihedalt pakuvad, arvate? Sellest on leheveergudel kõva kriitikat kostnud...

AK: Teiste kohta ei oska midagi arva. Ei ole teisi jõulukavu näinud, aga meie enda oma oli küll väga õnnestunud. Ei saa midagi halba öelda. Meiega teevad kaasa lapsed, kes kannavad põhiraskuse kontserdil. Nüansse andsid Ivo Linna ja Maria Listra ja kokku tuligi selline mõnus jõulukontsert, kus ei olnud hala, vaid jõulurõõmust pakatav kontsert. Ja see helge rõõm sai kuidagi liiga ruttu läbi.

IL: Kui nüüd paljudest jõulukontsertidest ja kirikutes esinemistest rääkida, siis eks ta üks lüpsiaeg ole. Ja kõik oleneb kava kokkupanekust. Meie ei saa nuriseda. Kontserdid on olnud puupüsti rahvast täis. Kõik sõltub nõudlusest ja pakkumisest. See aasta on palju nõudlust ja eks siis ole neid pakkumisi ka. Tasemelt ei saagi olla kõik võrdsed. Ja iga kollektiiv tahab erimoodi asja teha, olgu siis klassikat või täitsa poppi. Meie oma oli selline soe ja hea kava. Pean seda oma jõulukavade hulgas kõige paremaks. Eks muusikaäri juba on kord selline, et kasutatakse kõiki asju ära. Aga eks ole vaadatud ka aegade jooksul pika pilguga, kui tulid kirikusse pop-muusikat tegema

AK: Ega see äritegemine ole ainult muusikabisnises jõuluajal. Seda on igal sammul näha, et jõuludega tehakse äri.
IL: Kaubanduses hakkab ju see äri juba juunikuus pihta…

AK: Ei saa ju muusikaärimeestele ette heita, et nad selle võimaluse ära kasutavad. Kui minna jõulutuuridega kaasa on kaks teed, kas küsida ka töö eest normaalset tasu, või siis teine variant, teed selle täiesti tasuta. Aga siin tuleb ka olla tähelepanelik, et meie võime küll teha tasuta, aga korraldaja kasutab seda ikkagi endale rahateenimiseks ära.

IL: Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et need jõulutuurid on täpselt samasugune töö nagu ükskõik mis ajal. Me teeme tööd, saame sellest kasu, anname endast parima. Ega suur vahe pole, kas laulad jaanipäeval või jõuluajal. Kuulajate meelolu on lihtsalt teine.

AK: Eks ka mõni kirik on hurjutanud popmuusikakontserte kirikus, aga siis unustatakse ära, et need toovad ju ka inimesi kirikute juurde. Ja see pole mitte vähetähtis asi. Kirik peaks olema rõõmus, et rahvas kontsertidele tuleb, ehk jätavad ka korjanduskarpi mõne kopika.

Mina ei ole kirikupoolset kobinat küll kuulnud…

AK: Kahjuks on olnud, ja olen isegi üht kummalist kirja lugenud.

IL: On etteheidetud küll, et ei tohi päkapikkudest ega piparkookidest ja haldjatest laulda, sest need ei olevat kiriklikud atribuudid. Samas on ju jõulude ajal need tegelased olulised. Eks palju sõltub kirikuõpetajate ja ametnike taustast ja tõekspidamistest.

Aga nüüd tänase kontserdi juurde. Millal te teada saite, et laulate jõulu teisel pühal hoopistükis Mattiiseni isamaalisi laule?


AK: Esialgne kutse oli kuskil septembris-oktoobris, kui Külli Lokko helistas ja küsis mis sellest arvame. Kuna meil on plaanis täna veel Viljandis õhtul oma jõulukontsert, siis ta oli nõus oma E STuudio kontserti tegema hommikupoole. Ja kuna mõlemapoolne huvi ning koostegemise valmidus ja tahe oli olemas, siis meil polnud selle vastu midagi.

Logistika on ikka parasjagu keeruline…

AK: Kõik on ikkagi tahtmises kinni - kui tahad, saad kõike ja jõuad kõike. Meie ei jorise. Me Ivoga omavahel ajaviiteks viriseme, aga see pole selline virin, et virised ära ja hingel hakkab kergem.
IL: Eks selle virina tekitavad ikkagi pikad sõidud. Ei jõua ennast korralikult välja puhata. Siis siin oigad natuke aega, aga see läheb üle, ja küll neid vabu päevi ka tuleb… Teeme rõõmuga.

Kas võiks eesti rahval kunagi veel tulla rahval vajadus mõne sellise lauludeploki järele, nagu Mattiisen neid kirjutas?

AK: Mina arvan, et neid lugusid ei tohiks kunagi ära unustada. See on selline asi, mis meid ikka edasi kannab. On jama, kui mingil hetkel selgub, et «peame» neid lugusid laulma.

IL: Et see ei muutuks kohustuslikuks. Ei tohiks olla mitte mingisugust sundi. Aga neid lugusid on teisigi, ei ole ainult need viis Alo lugu. Näiteks Siiri Sisaski laul «Mis maa see on», kõik laulavad, silmad säravad… Eks neid isamaalise teematikaga lugusid tuleb peale ja eks «Eesti muld ja eesti süda» lauldakse ikka igal kontserdil.
(«Tänagi» sosistab vaikselt garderoobi hiilinud Külli Lokko vahele. – I.S.)

IL: Ja rõõm on selle üle, kui neid lauldakse vabatahtlikult.
AK: Neid laule tuleb laulda siis, kui on tunne. On ju käinud meediast läbi mõningate poliitikute arvamus, et Ivo Linnal olevat neid laule lauldes imelik tunne südames, et ta tahaks haarata pange järele ja sinna midagi poetada, siis andke andeks. See on puhas lollus.
IL: Evelin Sepp on hea inimene, tema teab ilma nägematagi ja tundmatagi, mida mina tunnen.
AK: Selgeltnägijate tuleproov.

Aga on ikka okas sees sellest, et Vabaduse Laulul lood laulmata jäid?

IL: Ei. Minul ei ole. Kui ma seda jupikaupa telekast vaatasin, siis oli mul orgunnijatest selles mõtes kahju, et nad jätsid ära kasutamata selle võimaluse, mida Tallinna laululväljak kui koht pakub. Sinna tullakse ju sellepärast, et saaks koos n.ö kuu poole uluda, et saaksid selle küünarnukitunde ja kõik saaks pisarat poetada ja eesti laule laulda. Kui sinna tuleb mingi arusaamatu iiri täht…
Noh see on korraldajate kontseptsioon.. See nipp rahvast lollitada ikka ei õnnestunud See ei saa olla minu kiuslik arvamine, kui terved internetiavarused olid ju sõimu täis, miks selline kontsert üldse tehti. Ei tea kas need inimesed õpivad? Aga oleks ma mingisugune sapiaadu, võiks ju olla siiamaani solvunud, et miks nad mind Tõnis Mägiga välja kuulutasid, kui oli teada, et me seal ei esine. Kas saadi mingeid rahasid… Aga ei huvita - nad lendasid ise oma vankirga kraavi.

Aga kas oleks ka meie Põlva rahvale ka mõni aastalõpusoov?

IL: Esimene soov on see, et võiks tulla mõni tera lund maha. Esimesel jõulupühal oli siin lörtsist maa valge. Vaatasime, et vot siinkandis on ikka valged jõulud nagu kord ja kohus. Aga täna hommikuks oli see lõbu läinud.
AK: Kus siis veel kui Lõuna-Eestis ei peaks olema lund, sest see on ju Põhja-Läti, eksole.
Soovime kõigile hääd tervist!
IL: Tervist ja rõõmsat meelt. See on see, mis elus aitab. Virisemine, nagu me teame, edasi ei vii.


Kuna aastalõpus toimus veel üks vahva olemine kultuurikeskuses ja siin oli külas ansambel Apelsin, kus ka Iff aastaid laulunud, siis käisin ka sellelt ürituselt läbi ja võtsin ka igavesti rokkivalt kolektiivilt väikese aastalõputervituse Põlvamaile ja see kõlab Jaan Arderi sõnastuses nii:
“Ansambel Apelsin soovib põlvalastele pikka põlve, aastavahetusel pikka pidu ja seda, et järgmisel aastal oleks rõõmu, rikkust ja rahu ning õnne.”
Tõnu Aare lisas veel tervist ja tromboonivirtuoos Ants Nuut märkis, et kutsuge meid sagedamini, muidu ülikond jääb väga kitsaks.


Ilusast aastavahetust ka kultuuri- ja haridustoimetaja poolt!

Märkmed: