(Algus Eesti Elus # 26)
Mulle tundub, et Lääne-Euroopas on kommunism tänaseni salongikõlblik. Ajal, mil pea et iga päev räägitakse Hitleri kuritegudest, ei kirjutata palju Lenini, Stalini ega nende järglaste pattudest inimõiguste vastu. Millest on see tingitud? Ma arvan, et selle tagapõhi on ikkagi see fakt, et Stalin hüppas II maailmasõja puhkedes 1941. aastal liitlaste poole või liitlased hüppasid Stalini poole. Lääne inimesed tunnevad siiamaani südametunnistuse piinu selle üle, et võidu saavutamiseks Hitleri üle hukkus mitu miljonit venelast. See on üks väga tähtis komponent. Samuti ei kogenud nad omal nahal seda, mis oleks võinud nendega juhtuda, kui Punaarmee oleks marssinud edasi Lääne poole. William Averell Harriman, president Roosevelti erisaadik, küsis Stalinilt Potsdami konverentsi ajal, kas ta on nüüd Berliinis olles rahul. Diktaator oli nagu üllatunud sellest küsimusest, kuid vastas, et miks ta peaks olema Berliini jõudmisega rahul, sest Aleksander I jõudis ju Pariisi. See vastus näitab selgelt, et Berliini vallutamisest ei piisanud talle.
Kas Putin soovib siis nüüd Stalini täitumatuid soove rahuldada? Või võtta enda peale leninliku unistuse – kõigi maade proletaarlased ühinege – täitmise? Ma arvan, et mitte. Tänapäeva Venemaal puudub kommunismi ideoloogia, see on täiesti lagunenud. Praegu on lihtsalt tekkinud niisugune olukord, kus suur riik ei suuda leida mingit kompensatsiooni oma lagunemisele, mineviku suurusele, mis rajanes ainult hirmul ja tema sõjalisel jõul ning agressioonil, mida ta toime pani. Kuna ei suudeta leida aseainet, siis klammerdutakse mineviku suurusesse. Seda on isegi nukker vaadata, kuidas see mineviku võit Hitleri üle on nüüd siis ainukene, mis Venemaa suurusest on järele jäänud. Samal ajal ei suuda see suur võimas maa oma ressursse käsutada, oma toodangut kasutada, ei suuda oma elanikele tagada elatustaset, sest kogu Venemaa jõukus praegu on ju ühekülgne. Suurem enamus kodanikest elab kehvasti. Ainult väike eliit on enda kätte koondanud rahad ja sellegi investeerib ta Läände ega hoia Venemaal. Venemaal endal ei ole sellest rikkusest mingit kasu.
Venelaste jaoks on eestlased tänaseni natsid. Kui vaatame oma naabermaa Soome poole, siis teame, et ka nende suur väejuht marssal Mannerheim, kelle monument seisab tänaseni rahulikult Eduskunta (parlamendi) vastas, palus Punaarmee vastu võitlemiseks abi Kolmandalt Riigilt. Siit võib vedada paralleele Eestiga, sest ka eestlased rõõmustasid alguses Hitleri vägede saabumise üle, kuna lootsid neilt abi iseseisvuse taastamisel. Miks siis ei vibuta Venemaa oma pikka moraalisõrme soomlaste suunas? See on hea küsimus. Mannerheim saatis ju Hitlerile sellesama põhjenduse, kui otsustas 1944. aasta suvel sõjast välja astuda. Ta kirjutas, et Saksamaa võib lubada endale kaotust, sest saksa rahvas ei hävine sellest, aga väikeriik nagu Soome võib hävineda. Eesti kohta kehtib see veel enam. Aga nagu ma ütlesin, ei ole kommunismi ideoloogia Venemaal enam tõsiseltvõetav. On olemas mingid kunstlikud vahendid, nagu moraalisõrme vibutamine, kuidas isiklikku enesetunnet tõsta. Kuid seda, mis tegelikult inimese enesetunnet ja rahvuse enesetunnet võiks tõsta – uhkus oma kultuuri üle, oma demokraatliku ja vaba ühiskonna arendamine või majanduslik jõukus – seda pole ükski Vene valitsus suutnud teostada. Ning selleks, et sellelt faktilt kodanike pilku eemale viia, süüdistatakse teisi.
Selle vastusega seoses küsiksin, kas Eesti muulastel on üldse kunagi, st. ka nõukogude ajal, olnud n.-ö. „oma kultuur“? Kultuur on ju see, mis tõstab inimeste eneseväärikust. Kultuuris on meie juured, sealt kasvame me üles ja puhkeme õitsele. Tänu oma kultuurile – muusikale, kirjandusele, keelele – on säilitanud ka välismaal elavad eestlased, soomlased ja teiste rahvuste esindajad kõrge eneseteadvuse ning tunnevad ennast võrdõiguslikena teiste rahvuste keskel. Mina isiklikult ei tunne – palun korrigeerige mind, kui eksin – ühegi Eesti muulase heliloomingut, kirjandust või maalikunsti. Kui vene nimega kultuuriinimesi Eestis on, siis minu teada räägib suurem osa neist ka eesti keelt, Eesti on neile ka emotsionaalseks kodumaaks, mis tähendab, et nemad ei ole Venemaa propaganda poolt ka mõjutatavad. Ma arvan, et probleem on selles, et Eesti muulastel ei ole tekkinud oma korralikku eliiti, neil puuduvad juhid. Tundub, et nad on tänaseni sama pragmaatilised, kui siis, kui nad siia tulid. Enamus tuli Eestisse lihtsalt otsima paremat elu või nad saadeti. Nad ei ole huvitatud kultuurist ega ajaloost, või siis ainult niipalju, et see annab neile mingisuguse enesekindluse või identiteedi. Ja ma arvan, et see on üks suur probleem. Kui neil oleks samasugune kultuur nagu põlisvene vähemusel, kelle vana õigeusukiriku kultuur on ju siiamaani säilinud Peipsi ääres, siis oleks lugu hoopis teine ja lihtsam.
Ka Saksamaal on hakatud räägima Putin-noortest, Nashi esindajaid võrreldakse Hitler-Jugendi liikmetega. Kas see võrdlus on õige? Täiesti õige. See on väga sarnane. Ja kogu olukord on väga sarnane Saksamaale peale Weimari Vabariigi kukutamist. Kõik venelaste löögirühmad meenutavad Hitleri pruunsärklasi. Ma kardan aga, et Venemaal lähevad nad ühel päeval valitsuse kontrolli alt välja. Tuleksin jälle Kasparovi raporti juurde Strassbourgis, kus ta rääkis, et Venemaal arvatakse olevat 60 tuhat organiseerunud neonatsi, mis tähendab, et Putini riigis elab 50% kogu maailma teadaolevatest parempoolsetest radikaalidest. Valitsus talub rühmitusi, kes ähvardavad mitte-venelasi välja saata või tappa. Venemaa, kes sõimab teisi fashistideks, on ise muutumas natslikuks maaks. Aga mis muud see fashism on kui
cosa nostra, eks ole – meie kamp. Meie rühm, äärmuslased, olgu kas paremalt või vasakult poolt, teostab oma võimu kõikvõimalike vahenditega rahva enamuse üle. Ideoloogia pole üldse tähtis, nagu Hitleri ja Stalini sõprus näitas.
Kas Putin on nii nõrk, et ta vajab oma eesmärkide elluviimiseks laste (sest seda ju Nashi liikmed on) poliitilist vägistamist? Paistab, et on. Aga ei ole mingit garantiid, et need rühmitused ei lähe kontrolli alt välja.
Olen märganud, et eestlased on muulaste suhtes vägagi tolerantsed. Kuigi ametlik riigikeel on eesti keel, on igal pool – pankades, haiglates, ametkondades – esil ka venekeelne informatsioonimaterjal. Muulastega suheldakse kõikjal nende emakeeles, samuti on nende kasutada venekeelne teater, meedia, kirikud jne. Samuti anti endistele julgeolekutöötajatele, juhul nad oma patud üles tunnistasid, karistusvabadus ning ka KGB ohvitserid said jääda Eestisse. Kõikidest suurejoonelistest privileegidest hoolimata, mida venekeelsele kodanikule on antud, väidetakse nii kodu- kui välismaal, et integratsioon on Eestis ebaõnnestunud. Integratsioon ei ole minu arvates sõltuv kodakondsusest, minagi elan ju juba alates 1971. aastast väljaspool Eestit ning olen suutnud suurepäraselt kohaneda nii Soomes kui Saksamaal. Mida on siis Eestis valesti tehtud? Ma olen sellega nõus, et siin on tehtud üks viga. Vabariigi taastamise alguses olid venelased valmis palju rohkemat tegema. Kuid varsti selgus, et eestlased ei võta keele õpetamist tõsiselt, nad ise olid väga suurel määral sovjetiseerunud ning kasutasid hea meelega vene keelt. Tulemus ongi nüüd see, et igal pool teeninduses – poodides, pankades, arsti juures – saadakse vene keelega läbi. Ja siis tekibki küsimus – milleks peame üldse eesti keelt õppima? See viga on kindlasti tehtud. Samal ajal ei saa lugeda integratsiooni nurjunuks, kui pidada silmas, et 16 aasta jooksul pole Moskva aidanud oma kodanike integratsioonile üldse kaasa. Kreml näeb venelasi ainult oma tööriistana, poliitilise surve avaldamise vahendina. Ta ei hooli ei nende kultuurist ega toeta integratsiooni elluviimist selliselt, nagu lääneriigid on abistanud. Vene valitsus ainult kritiseerib ja nõuab ning nende nõudmistel ei tule loomulikult kunagi lõppu. Eesti muulased on vene vaenuliku poliitika ohvrid. Neile on sisendatud, et Eestis on olukord väga halb. Seetõttu ei pea nad ka integreeruma, kuna vana normaalne seisund taastatakse ja vene keel muudetakse jälle ametlikuks keeleks. Milleks siis veel integratsioon? Nüüd tasub üks hetk mõelda, mis oleks saanud siis, kui Rahvarinde projekt oleks 1991. aastal läbi läinud? Savisaar rääkis, et neetud Eesti Komitee takistab otsustaval momendil Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Tegelikult oleks välja kuulutatud kakskeelne ENSV, kodakondsuse nullvariant. Meenutagem, et viimastel, n.-ö. suhteliselt vabadel Ülemnõukogu valimistel, oli neli kõrgemat ohvitseri, okupatsiooniarmee ametlikku rahvaesindajat ja ka kaks ametlikku keelt. Kui Savisaare tahe oleks läbi läinud, ei oleks Eesti praegu kindlasti ei Euroopa Liidus ega ka mitte NATOs. Sest kui algusest peale oleks meil parlamendis olnud kolmandik Moskva-meelseid saadikuid (vene väed olid Eestis ju tol ajal veel sees), siis oleks Eesti tulevik olnud nagu Moldova oma praegu.
Kas me elame praegu uue külma või isegi jäise sõja künnisel? Ei, ma arvan, et kõigel sellel on tervendav efekt. Me nagu oleme suhtelises külmas õhkkonnas või külma dushi all, kuid see on väga, väga tervendav ja puhastav. Ka Garri Kasparovi külaskäik Euroopa Parlamenti oli saadikutele tervendav dushsh, sest tema sõnum oli selge: pole vaja teha mingeid illusioone Putini suhtes, tema riik on
KGB Limited Company. On vajalik, et Euroopa mataks Venemaa suhtes soov-mõtlemise. Me kujutame ennast lääne misjonäridena, kes 1990-ndatel aastatel püüdsid Venemaale oma huvides demokraatiat eksportida. See shokiteraapia muidugi ei toiminud, vaid tõi endaga kaasa ainult eelmise võimuga seotud oligarhide tekke. Venemaa on tänapäeval integreerunud kogu maailma majandusse, eriti Euroopasse. Nad on kõik oma finantsid investeerinud mujale. Kõik nende eluunistused on seotud Euroopa ja muu maailmaga. Kogu Montenegro rannik või Karlovy Vary, isegi Baden-Baden, on vallutatud venelaste poolt. Vene eliit on investeerinud miljardeid dollareid välismaale, seega ei saa nad enam välismaast lahti öelda, see on nende suur nõrkus. Seetõttu ma ei usu, et siin saab mingit suurt vastandumist tekkida nagu klassikalises külmas sõjas. Selles suhtes on olukord põhimõtteliselt muutunud.
