Eesti Elu
Intervjuu Ewert Sundjaga
Kultuur 23 Mar 2012 Tiina NõlvakEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Oma suureks rõõmuks sain teada, et mu üks lemmikmuusikute bänd – ja mitte ainult minu, meie presidendi oma ka – külastab päris paljude eestlaste kodupaika Kanadat. Tore, super!

Ewert Sundja tõusis kaheksa aastat tagasi esile saatesarja „Kaks takti“ võitjana ning sestpeale on ta proovinud üht ja teist vahelduva eduga. Poolteist aastat tagasi kinnistus koosseis Ewert & The Two Dragons. Meie kõikide tarkuse allikast Wikipediast loen: Ewert and The Two Dragons on ansambel, kuhu kuuluvad Ewert Sundja (vokaal, klahvpillid), Erki Pärnoja (kitarrid, vokaal), Kristjan Kallas (trummid, muud löökpillid) ja Ivo Etti (kitarrid, bass, vokaal).

Möödunud aasta lõpp tegi ansambli elus tõelise pöörde. Aastalõpu muusikaauhindade jagamisel tehti puhas töö. See polnud reklaamigurude trikk. Poisid on auhindu väärt ja iga mees, kes neid kuulata saab, on millegi poolest rikkam.

Omakasupüüdlikult kasutasin kõiki isiklikke allikaid Ewertiga kontakteerumiseks ja sain pihta ka.

Minu mälestus sinu muusikategemisest ulatub rohkem kui kümne aasta taha, kui laulsid ja mängisid klaverit oma vanaema luulekogu esitlusel Pikakosel. Ma ei mäleta, mida laulsid, aga mäletan, kuidas sa laulsid ja mul tuli klimp kurku. Millal see oli, kui oma esimesed laulud tegid ja mis sul endal noorepõlve (või lapsepõlve?) lauludest meeles on? Mäletan, et kuskil 12-13-aastaselt hakkasin ilmselt kohustuslike klaverilugude õppimise kõrvalt ka nn vabaimprovisatsiooni harrastama. Olid mingi käigud ja ideed ja üks lugu, mille olin ühe teise loo pealt maha kirjutanud. Tõsisemalt hakkasin laulukirjutamisega tegelema keskkoolis.

Tänaseks oled koos draakonitega löönud nö platsi puhtaks. Suur osa läinud aasta muusika-auhindadest on teie taskus. Missugust ise kõige rohkem hindate?

Räägitakse, et Aasta Album on kõige olulisem auhind. Jäime seda uskuma. Päris elus hindame aga oma iga päevaga kasvavat kuulajaskonda kõige rohkem. Vahel sellele mõeldes või täismajale kontserti andes tundub see ikka ja jälle lausa uskumatuna.

Uskumatut pole suurt midagi, te teete ju nii head muusikat! Draakonitest veel nii palju, et Ewert and The Two Dragons teeb kokku kolm. Ometi on teid laval neli. Hmm... Keegi ei ole draakon või? Üks draakon on kahe peaga. Või kui meil mõnikord abijõud laval on, siis vastavalt rohkemate peadega. Tegelikult on see nimi fantaasia puudusel muutmata jäänud tööpealkiri, isegi nali, mille külge või ümber oleme me tänaseks kasvanud.

Paljud Eesti lauljad on nö pildile sattunud pärast TV lauluvõistlust „Kaks takti ette“. Kas sa läksid sinna võistlusele päris omaenese tarkusest ja soovist end proovile panna või keegi utsitas sind? Oled sa üldse laulmist õppinud?

Õppisin küll Otsa koolis pop-jazz laulu, kuid lauljaks kujunemise juures hindan pigem keskkonda ja tutvusi, mis ma koolist sain, kui laulmise kui sellise õppimist. Olin väga eneseteadlik ega tahtnud, ja siiani ei taha, laulmise alal koolitust saada. „Kahte takti“ läksin ikka võitmise ja auhinna saamise mõttega. Vaatasin aasta varem toimunud konkurssi ja mõtlesin, et teeksin vabalt sama korralikult või isegi paremini. Õnneks läks.

Enne draakoneid tegid veel päris mitut asja, sul oli oma kindel fänniklubi ja su muusika oli juba siis väga huvitav. Miks nüüd koos draakonid? On see koos musitseeriv sõpruskond? Või ikkagi teadlikult kokku pandud loominguline punt?

Olime kõik varasemast ajast sõbrad, isegi suured sõbrad ja loomulikult olime erinevate projektide raames ka koos mänginud. Peame üksteise oskustest-annetest väga lugu. Mingil hetkel ja kuidagi pooljuhuslikult tabasime ära, et miks peaksime koos mängima vaid projekti korras või kellegi teise jaoks… Kuidagi piinlikult loogiline järeldus, mille peale tulemiseks läks mitu aastat. Seega võib öelda, et oleme musitseeriv sõpruskond. Iseenesest nii ongi vist kõige õigem ja parem.

Kuidas te oma stiili kutsute? Rock, indie, poprock, indierock? Ja üleüldse, mis siis tegelikult on teie fenomen? Mina olen ligi kuuskümmend ja naudin täiega, mu lapsed on umbes sinuvanused ja on tugevalt draakonitesõltlased ning sõbranna 11-aastase tütre plaat on läbi käiatud.

Oma bändi stiili määramine on alati üks väljakutse. Ise kipud ju ikka arvama, et tegemist on täiesti uue ja piire ületava kraamiga. Plaadipoodides oleme vist indierocki lahtris ja päris elus ka kuskil seal. Indiefolkrock? Laia kuulajaskonda saab seletada ehk sellega, et meie muusika on üsna kihiline. Albumil „Good Man Down“ on nii raadiosõbralikke poplugusid kui ka sügavamate tekstide ja keerulisemate vormidega palu.

Oled suurest ja toredast perest pärit, kus kõik lapsed on muusikat õppinud ning vist viis kuuendikku teist on nii või teisiti kultuuriga seotud. Tänapäeval pole see just väga sage pilt, et nii paljulapselise pere kõik lapsed on tublid, andekad ja edukad. Oled sa ka selle pärast uhke? Kui tähtis sinu enda jaoks on pere?

Kodune keskkond on kindlasti väga oluline iga inimese kujunemisel. Usun, et minu kodus olid põhiväärtused paigas ja see aitas mul areneda ja kujuneda selliseks, nagu ma täna olen. Hindan seda panust väga ja olen oma vanematele tänulik. Uhkeks ehk ei maksa minna, aga rõõmus olen küll.

Draakonid ei ole kindlasti ühepäevaliblikad, nagu paljud kiiruga kokkuklopsitud Eesti ansamblid või ülespuhvitud solistikesed. Mis on see sõnum, mida te tahaksite jätta oma maa ja rahva lukku?

Kas teadlikult või alateadlikult ei ole me end väga rahvuslikult määratlenud. Muusika on rahvusvaheline keel ja meie soov on pigem teha seda mis meile endale kõige rohkem meeldib - mängida muusikat, ilma poliitika ja liigse paatoseta. Loomulikult on tore, kui inimesed, kes enne ei teadnud Eestist midagi, ühel päeval ja meie muusika kaudu ka selle maanurga avastavad, aga eesmärgiks seda kindlasti ei peaks. Ühe mu lemmiktsitaadi on öelnud Händel, mille mõte oli eesti keeles midagi sellist: Ma ei taha ainult inimeste meelt lahutada, vaid ma tahan teha nad paremaks.

 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus