Eesti Elu
Inna ja Aadu Randpalu: „Loodame, et kui aitame lapsi, siis aitame ka Eesti riiki!“
Inimesed 20 Feb 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves kirjutas 4. veebruaril alla Eesti Vabariigi aastapäeva puhul antavate autasude saajate nimekirjale, kus teiste hulgas on ka Torontos elavad Inna ja Aadu Randpalu, kes saavad Punase Risti III järgu teenetemärgi. Randpalud on ligi 10 aasta jooksul toetanud suurte summadega Tallinna Lastehaiglat, võimaldades muretseda aparatuuri.

Intervjuu pr. ja hr. Randpaluga on Eesti Elul olnud mõttes juba mõnda aega. Rääkisime sellest möödunud suvel, kui nad olid saanud Tallinna Lastehaigla Toetusfondi esindajate poolt tunnustust ja tänu. Ent need lahked inimesed ei olnud tookord intervjuust huvitatud, leides tagasihoidlike inimestena, et neil pole suurt midagi endast rääkida. Nüüd, olles tähtsa autasu saajate hulgas, nõustusid nad intervjuuga, rääkides endi eluteest, kuid siiski rõhutades, et nad ei soovi ennast mingil juhul esile tõsta ega teistest paremaks pidada.

Kuid nende heateod räägivad enese eest. Annetatud summad on suured. Aastate jooksul on Tallinna Lastehaiglale annetatud 1,3 miljonit Eesti krooni. Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhataja Inna Krameri sõnul on Randpalude abi eest ostetud haigla radioloogiaosakonda ultraheliaparaat ja onko-hematoloogiaosakonda monitor. Inna ja Aadu Randpalu olid esimesed lastehaiglale annetajad Kanadast. Paljud on järginud nende eeskuju.

Randpalud elavad juba neljandat aastat Ehatares, kus nad ajakirjaniku vastu võtavad, tehes kõigepealt ringkäigu majas, näidates kauneid ja koduseid seltskondlikke jm. ruume ning kiites sealset elu-olu. Koosolekuruumis on teiste Ehatare tänukirjade kõrval aukohal väljas ka neli personaalselt nendele adresseeritud tänukirja: kaks Tallinna Linnavalitsuselt (Kuldsponsor 1999; Aasta Sponsor 2007) ja kaks Tallinna Lastehaiglalt (Aasta Toetaja 2007; Aastate Toetaja). Randpalude sõnul meeldib neile teisi aidata; ja kuna neil endil lapsi pole, aitavad nad rõõmuga Eesti lapsi ja seeläbi ju Eesti tulevikku.

Nende toa uksel on silt: Love Brings Sunshine, mida pr. Randpalu nimetab oma elu motoks. Päikeseline olek peegeldub tema igast liigutusest; seda pole ära võtnud eluraskused ega haigused, millega on tulnud silmitsi seista. Toas köidavad tähelepanu mitmed autasud, mis antud nende lahkuse eest. Heldimusega näitavad nad vasest ema ja lapse kuju aastatepikkuse toetamise eest, mille tõid suvel kohale neid külastanud Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhataja Inna Kramer ja ülemõde Tiia Muts. Riiulil on aukohal ka Randpalude pulmapilt. „Eks olnud ju kena poiss, kellesse armuda!“ naeratab proua, rääkides, et tema oli abielludes 24- ja Aadu 34-aastane. See oli 60 aastat tagasi veebruaris, nii et tulekul on tähtis sündmus — briljantpulm! Vastastikust austust ja hoolimist on abielupaari juures näha igal hetkel.

Küsimusele, kuidas tekkis idee lastehaigla abistamiseks, räägivad Randpalud, et see mõte tekkinud kord Floridas olles Toronto eesti lehte lugedes, kus kirjutati, et lastehaigla vajab abi. Mõeldi, et kuna nendel on elus majanduslikult hästi läinud, oleks nüüd õige aeg aidata teisi. Tegelikult tuli esimest korda abistamissoov koguni paar aastakümmet varem — nimelt külastas Inna Randpalu kodumaad juba 1979. aastal. Ta nägi seal kaubamaja uksel väikeseid plastmassist lillekesi müüvat tüdrukut, kellest tal väga kahju hakkas, kuna ilm oli jahe ja vihmane. Ta andis lapsele raha ja sai vastu lillekese, mida hoiab siiani kui kallist mälestust, koos Eesti lipuga. Tollal valitses aga nõukogude aeg ja lastehaigla toetamine Kanadast ei olnud ilmselt mõeldav.

1999. aastal Tallinnas viibides helistasid Randpalud lastehaiglasse, et soovivad seda vaatama tulla. Neile saadeti auto hotelli järele ja näidati lahkelt haiglat. Inna Randpalu meenutab, et haigla polnud sugugi heas seisus — oli suvine aeg, väga palav, õhujahutust polnud ja aknaid kõikjal avada ei saanud… Nii nad tegidki oma esimese annetuse. Nad said tuttavaks ka toetusfondi juhataja Inna Krameriga, kellega ollakse sellest ajast peale head sõbrad.

Sellest ajast alates on Randpalud annetanud haiglale mitte just igal aastal, aga nii tihti, kui see on neil võimalik olnud. Ja nagu nad kinnitavad, peetakse haiglat meeles ka oma testamendis.

Nüüd natuke Randpalude elukäigust. Aadu on sündinud 1914.a. Virumaal, õppis Jänedal põllumajandust ning töötas Sillamäe põlevkivitööstuses. Sõja ajal võitles Tartu all piirikaitse rügemendis 1944.a.; rinde kokkuvarisemisel septembris põgenes Saksamaale ja sealt edasi Rootsi, kus töötas tehnikaülikooli laboratooriumis ja hakkas samal ajal õppima Stockholmi Tehnika Instituudi mehaanikaosakonnas, mille lõpetas mehaanikainsenerina 1952.a.

Rootsis kohtus ta Innaga, kes oli tulnud kodumaalt Rootsi koos vanematega. Inna on sündinud-kasvanud Tallinnas, tema isa oli kaugsõidukapten. Abielluti 1949.a. Aastal 1952 kolis abielupaar Rootsist Kanadasse, kus asuti elama Montreali. Aadu Randpalu töötas 26 aastat Dominion Engineering Company’s; tema nimel on paberimasinate alal neli leiutist ja üks patent.

Elu Montrealis oli huvitav, Randpalud olid väga aktiivsed seltskonnategelased. Aadu oli Montreali Eesti Seltsi abiesimees, kiriku nõukogu esimees, pensionäride klubi aseesimees ja laulukoori liige.

Inna ütleb, et abikaasa töö võimaldas temal kodus olemist, mille eest ta on väga tänulik. Algul käis ta viis aastat tööl, kuid palk oli väike ja Aadu soovitas, et parem jää koju ja tee korralikult süüa. „Sa oled mulle hea mees olnud!“ ütleb Inna mehele otsa vaadates.

Nad räägivad oma arvukatest reisidest, mis elu jooksul tehtud. Aadu sai igal aastal kolm nädalat puhkust ja alati reisiti kuhugi kaugele. Inna: „Ütlesin alati: elu on liiga lühike, et kaks korda samasse kohta minna!“ Nii sai läbi reisitud pea terve maailm, ainult Austraalia jäi käimata. Reisidelt on hulk kauneid mälestusi, mida ei saa keegi eales ära võtta. Inna meenutab, et eriti meeldis neile Jaapan — tal ei lähe meelest, kui elegantsed olid jaapanlased ja eriti kuidas nad toitu serveerisid… Randpalud ei käinud sugugi vaid rikastes riikides ja luksuslikes kohtades, vaid külastasid ka vaesemaid maid. Alati oli huvitav jälgida kohalike inimeste elu.

Üle 10 aasta oli Randpaludel talvekodu Floridas, looduskaunis kohas Fort Lauderdale’is.

Torontosse kolisid Randpalud 1986. aastal, juba pensionipõlves. Nad ühinesid Bibliograafia Klubiga; Aadul on ka 10 a. teenetemärk.

Praegu ollakse rohkem kodused. Aadu kannatab juba sõjapäevist alates kroonilise bronhiidi all, mis on aastatega raskemaks muutunud. Ega Innalgi tervis kiita ole, aga elurõõm ja optimism aitavad neid igast olukorrast üle. Inna on saanud üle nii raskest haigusest nagu seda on emakavähk, millesse ta haigestus, kui oli natuke üle 30 aasta vana. Ta sattus suurepäraste arstide hoole alla ja tervenes täielikult, ainult lapsi polnud enam võimalik saada. Inna räägib, et kui operatsiooni järgselt Aadu ta haiglast koju tõi, leidis ta autost väljudes maast oma jalge eest kaelas kantava risti. Seda risti on ta hoidnud üle 50 aasta; igas kodus, kus nad on elanud, on sellel olnud tähtis koht.

Inna ja Aadu on külastanud korduvalt kodumaad. Neid kutsutakse sinna ikka ja jälle, aga enam ei luba nii pikka reisi ette võtta abielupaari tervis. Kodumaa igatsust aitavad leevendada mälestused ning fotod — Inna näitab albumit, kus on piltidele jäädvustatud rohkelt lilli. „Just kullerkupud, nurmenukud ja jaanililled on need, mille nägemist ma kõige rohkem igatsen,“ räägib ta.

Viimati elas abielupaar Torontos condominiumis 21. korrusel. Praegu mahub nende elu kahte Ehatare tuppa. Nad ei tunne puudust oma asjadest, mis Ehataresse kolimisel tuli maha jätta, sest neil on kõik, mis vaja, olemas. Nad kiidavad Ehatare hoolitsevat personali („Elu nagu hotellis!“), puhtust, sööke, seltskondlikku tegevust — ühesõnaga kõike. Autoga nad enam ei sõida (kuigi Aadu juhtis veel autot, olles üle 90 a. vana), sest kõik neile vajalikud sõidud korraldatakse Ehatare poolt. Ja kuna kohapeal on nii palju teenuseid, polegi vaja iga asja ajamiseks majast välja minna.

Inna ja Aadu tõdevad, et nende elu on olnud ilus. Sõbralikkus, elurõõm, harmoonia ja üksmeel — nii võiks neid iseloomustada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus