Andres Herkel, 2012-06-28
Euroopa Nõukogul ei tule tegeleda üksnes inimõiguste kaitsmisega, vaid tihti vajavad veelgi enam kaitset inimõiguste kaitsjad. Sellise järelduseni jõuame süvenedes Mailis Repsi raportisse, mis kolmapäeva hilisõhtul (27. juunil) ENPA-l vastu võeti.
Tegelikult ei ole see esimene omalaadne raport. Samal moel käsitleti inimõiguste kaitsjate olukorda Euroopa Nõukogu liikmesriikides kolm aastat tagasi. Seekordsest arutelust jäi pinnale tahe muuta senine töö oluliselt tõhusamaks, anda sellele enam institutsionaalset tuge.
Näiteks puudus Mailis Repsil nüüdse raporti koostamisel võimalus külastada liikmesriike, tema kohtumised inimõiguslastega toimusid valdavalt Strasbourgis, näpistades aega niigi tiheda programmiga ENPA sessioonidelt. Läbirääkimiste käigus nimetati ligi kümmet riiki, mille puhul oleks selline erivisiit vajalik: Venemaa, Aserbaidžaan, Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina jne.
Esitasin omalt poolt mõned ääremärkused, mida teha, et inimõiguste ja nende kaitsjate küsimust võimalikult tugevalt päevakorral hoida.
Kõigepealt ei piisa ainult üldraportitest. Näiteks Sergei Magnitski surmajuhtum vajab hädasti erikäsitlust. Põhja-Kaukaasia kohta on küll eriraporteid tehtud, kuid seda pole ikka piisavalt. Selles regioonis on mitmed inimõiguste kaitsjad – Natalia Estemirova jt. – tapetud ning uurimine pole mingeid tulemusi andnud. Seal valitsev karistamatuse sündroom ei tohi kauem kesta.
ENPA on hakanud välja andma oma inimõiguste auhinda ja väärib märkimist, et 2011. aasta võitja Igor Kaljapini vastu avati tänavu jaanuaris Venemaal kriminaalasi – järelikult oli auhinnasaaja õigesti valitud. Muuseas on samasugune saatus Oleg Orlovil „Memoriaalist“, kes võitis hiljuti Euroopa Parlamendi auhinna. Orlovist on saanud Tšetšeenia isevalitseja Ramzan Kadõrovi uus personaalvaenlane. Selle asemel, et Kadõrovi tegude üle aru pidada, avati kriminaalasi inimõiguslase vastu.
Parteirühmadel ja Assamblee liikmetel on palju võimalusi inimõiguste probleeme käsitleda ka väljaspool raporteid. Mul on hea meel, et Euroopa Rahvapartei rühm on ses osas selgelt aktiviseerunud. Meil on külas olnud nii Julia Tõmošenko kui ka Mihhail Hodorkovski lapsed ja nende juhtumitega tegelevad õiguskaitsjad. Liberaalide rühm korraldab inimõiguste-alaseid kuulamisi regulaarselt, viimati tõsteti esile naiste õigused Põhja-Kaukaasias.
Ja lõpetuseks üks naljakas episood. Mitu aastat tagasi määrati õiguskomitees raportöör poliitvangide olukorra uurimiseks Aserbaidžaanis. Raporti koostamine usaldati Saksa sotsialistile Christopher Strässerile. Töö ei edenenud ega edenenud, küllap oli mehel koduse poliitikaga palju rohkem tegemist. Ka andsid Aserbaidžaani võimud mõista, et Strässer pole Bakuus teretulnud ja suhtumine sellisesse raportisse on enam kui tõrjuv.
Kui enam ei olnud võimalust tööd edasi lükata, otsustas Strässer siiski Aserbaidžaani visiidile sõita – ja talle ei antud viisat! Sealtpeale algas Strässeri tähelend. Tõik, et Bundestagi liiget ei lubata Aserbaidžaani, muutus üleöö keskseks küsimuseks Saksamaa ja Aserbaidžaani vahelistes suhetes. Luubi alla võeti ka sealsed inimõigused ja seda teravamalt kui kunagi varem.
Loodetavasti on selle juhtumiga leitud üks oluline pidur. Enam ei peaks ühelgi liikmesriigil pähe tulema piirata poliitikute ja rahvusvahelisel tasandil volitatud raportööride tegevust inimõiguste küsimustes.
(
http://www.herkel.net/index.ph... )
