Ühel külmal jaanuariõhtul tundus Devoni politseinikele, et kohaliku restorani laua taga istub tagaotsitava kurjategijaga vägagi sarnanev alkoholijoobes mees. Ta toimetati viivitamatult jaoskonda ja pandi trellide taha.
Mehe enesetunne oli halb ja ta nõudis arsti. Kongi astus hindu moslemist meedik. Kinnipeetav ägestus ja nõudis kategooriliselt „tõelist valget inglise doktorit“. Kohalviibinud politseinikud koostasid otsekohe protokolli ja esitasid talle süüdistuse rassiliselt solvava käitumise eest. Peatselt selgus, et politseinikud olid kogemata kinni nabinud vale mehe, aga vabaks teda ei lastud. Tal tuli kohtu ette astuda süüdistatuna rassilise vaenu õhutamises.
Kohtunik otsustas, et kuriteo koosseisu puudumise tõttu polnud alust mehe karistamiseks ja soovitas tal tulevikus hoiduda rassilistest solvangutest, kasutades muid — leebemaid ja süütumaid väljendeid, nt stiilis: „te pole mulle vastuvõetav liigse kehakaalu ja tumeda jume tõttu“.
Seepeale tuli aga kohtunikul hakata end avalikkuse ees õigustama. Ta riputas endale tuhka pähe ja kinnitas, et ei mõelnud oma ebakohase soovitusega kohtualusele õhutada rassilist vaenu ega tahtnud kedagi diskrimineerida.
Ajakirjanik Theodore Dalrymple, kes seda juhtumit käsitles Manhattani Instituudi väljaandes
City Journal, ütleb, et siin on tegemist sotsiaalse ja moraalse patoloogiaga ehk teisisõnu — poliitilise korrektsuse haigusliku vormiga.
Loo muudab eriti irooniliseks asjaolu, et samal ajal ilmunud
British Medical Journal'is arutleti, kas briti moslemitele ei peaks mitte riigi kulul võimaldama privaatset tervishoiualast teenindust. Seda siis ajal, mil Briti politseinikud võtsid jälle vahi alla mitmeid sadistlike kavatsustega islami noormehi.
Muidugi pole siin tegemist üksnes peenetundeliste brittidega. Samasugust poliitilist (pedantset) korrektsust aetakse taga pea kõikides lääneriikides, mõnikord põhielanikkonna survamise ja ahistamise arvel ja hinnaga.
Kontroversiaalsel ning karismaatilisel tele- ja raadiomehel Glenn Beckil on selles küsimuses oma arvamus. Ta püüab väsimatult kuulajatele-vaatajatele selgeks teha küsitava väärtusega poliitilise korrektsuse tagamaid ja juuri. Tema tähelepanekud ja järeldused on mõnikord ehmatavad, aga nendega tasub tutvuda (
www.glennbeck.com).
Paiguti näib, et lääne avalikkust on haaranud paaniline hirm poliitilise korrektsuse põhimõtete rikkumise eest. Aga teisalt võib täheldada ka seletamatut apaatiat — lüüakse käega ega soovitagi võidelda narruseni läinud poliitilise korrektsusega. Kui need mõlemad (hirm ja apaatia) aga kombinatsioonina esinevad, on asi eriti hull, muidugi mitte ainult Inglismaal.
