Hindan väga inimesi, kes astuvad eesti keele kaitseks esile, eriti neid, kes seda teevad avalikult, otsekoheselt ning haritult. Arvestades, kuidas meie keelt võib nii käänata kui väänata, on teadjaid ning ka keeleuuendajaid meie rahva tuleviku tagamiseks vaja. Toimetusse saabus mulle mõeldud vanema inimese käekirjaga kirjutatud anonüümne kiri. (Arvasin, et anonüümsed märkused elavad vaid internetikommentaarides, kus lubatakse ironiseerimist ja sapiseid salvamisi, mida näotsi keegi kunagi teisele ei ütleks.) Nagu aru sain, leidis isehakanud keelekaitsja, et olin hiljutises Kanada päevikus („Immigratsioonist“, EE #21) kahte sõna vääralt valinud, võõrkeelseid ning ka veel Moskvaga (!) seotud. Pole vist vaja mainida, et vene keel on kultuurikeel, aga sovjeediaegse ideoloogiaga ei saa igat sõna siduda...................