Arvo Niitenberg sündis Tallinnas 27. septembril 1934 ja lahkus 10 a. hiljem Eestist koos ema ja õega nagu paljud teisedki. Teenides Briti kaubalaeval, hukkus isa sakslaste torpeedorünnakus Vahemerel. Ema otsustas peale Rootsist lahkumist a. 1949 siirduda inglaste poolt pakutud valiku alusel Kanadasse.
Arvo Niitenberg lõpetas 1958. a. Toronto Ülikooli mehaanikainseneri bakalaureusena ja kaitses samas ülikoolis 1966 magistrikraadi ärijuhtimise alal ning 1975 magistri teaduskraadi energeetika inseneriteaduste alal.
Arvo Niitenberg asus tööle energeetikafirmasse Ontario Hydro 1959 ja juba a. 1960. suunati ta kaheksa 300 MW-se energiaploki ehitusele Lakeview elektrijaama. Ehituse lõppfaasis käis mehaanikainseneride töö juba tema järelvalve all. 1966. aastast koordineeris ta Lambtoni kivisöel töötavas elektrijaamas nelja energiaploki projekteerimist ja ehitamist. Alates 1970. aastast pidi ta lisaks Lambtoni ehitamisele juhtima ka Lennoxi elektrijaama ja a. 1974 lisandus veel ka Lakeview juhtimine. 1975. aastast juhtis ta juba soojuselektrijaamade divisjoni 7 elektrijaamaga, tsentraalset teenindusdivisjoni ja treeninguosakonda. Talle allus 2300 töötajat. 1978. a. asus ta tööle viitsepresidendina, juhtides uuringuid, planeerimist, prognoosimist ja programmvarustust. Kaks aastat hiljem lisandusid suhtekorraldus ja finantsid tema juhtimise alla. 1984. a. asus ta tööle viitsepresidendina tootmise alal ja lisaks juhtis ka hüdro- ja tuumaelektrijaamade tööd. 1988. a. asus Arvo Niitenberg tööle vanemviitsepresidendina, koordineerides enam kui 20.000 inimese tööd.
Peale Arvo Niitenbergi esimesi Eesti külastusi tegi Edgar Savisaar valitsusjuhina tol ajal väga keeruliste probleemide lahendamisel abi saamiseks talle jt. väliseestlastele ettepaneku osa võtta välisspetsialistidest moodustatud nõukogu tööst. Olukord Eestis, eriti energeetikas oli väga pingeline ja Niitenbergile põnevust pakkuv. Narva äärmuslased vähendasid elektrijaamades koormust, praktiliselt juba streikisid ja valmistusid elektrijaamu täielikult seiskama. Tiit Vähi tegi valitsusjuhina Arvole ettepaneku tulla valitsuskabineti liikmeks, millega ta nõustus ja asus 1992. a. juunis juhtima Eesti energeetikasektorit ministrina. Oli väga raske aeg. Sisuliselt oli energiakriis, kuna Venemaa kehtestas Eestile müüdavatele kütustele ühe aasta jooksul maailmaturu hinnad. Kõige rohkem tõusis maagaasi hind, üle 700 korra. Hoobilt tekkis maksete probleem ja energeetikafirmad sattusid ka omavahel ristvõlgnevusse. Niitenberg moodustas energiakomisjoni, mis aastatel 1993-1994 otsis olukorrast väljapääsu, lahendas üleskerkinud probleeme ja lepitas energeetikafirmasid omavahel.
1994. a. aprillis moodustas A. Niitenberg oma kogemustele toetudes Põlevkivi ja Elektrienergia Hinnakomisjoni, paludes seda juhtima suurte kogemustega energeetika grand old man’i Ilmar Öpiku. Üleminekuperioodi probleemid olid rasked, kuna elektrihind oli hoitud kunstlikult madalal ega kajastanud tegelikke kulutusi ning investeeringutest polnud võimalik rääkidagi. Niitenbergi eesmärk oli komisjoni abil saavutada kompromiss energiafirmade vajaduste ja elanikkonna ning majandusharude rahaliste võimaluste vahel. Komisjoni töö hinna reguleerimisel tipnes alati elektri hinna tõstmise avalike aruteludega, mis kulgesid asjalikult ja soliidselt ning kus tõesti kõik oli avalik.
Peale valitsuskabineti koosseisus energeetikaministri koha kaotamist juhtis Arvo Niitenberg presidendina ASi ALARA, mille põhitegevus on tuumajäätmete ladustamine. Ta juhtis ka „Eesti Energia” Nõukogu, kus sel perioodil oli ettevalmistamisel firma restruktureerimine. 1995. a. maist määras Vabariigi President Arvo Niitenbergi suursaadikuks energeetika ja Paldiski küsimustes ning sama aasta detsembrist esindas ta Eestit Viinis Aatomienergia Komisjonis.
Tänutäheks Eesti hüvanguks tehtud suure töö eest autasustas president Meri suursaadik Arvo Niitenbergi 2000. a. Riigivapi III klassi teenetemärgiga.
Raske infarkt viis Arvo Niitenbergilt tervise, mida ei õnnestunudki enam täielikult taastada. Ta tervis halvenes ning 16. juulil 2003 lõppes Arvo Niitenbergi maine elutee. Kuni elu lõpuni veetis ta põhilise aja Eestis, mis oli talle väga südamelähedaseks saanud; tundis elavat huvi kõige vastu ning elas kaasa meie tegemistele energeetikas.
Märt Mõtus
Energeetikaspetsialist ja kolleeg
