Eesti Elu
Lühimatk kaugesse minevikku
Inimesed 13 Aug 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Alati pole vaja pikka reisi sooritada, et kauget minevikku elustada. Killuke minevikku võib luurata siinsamas ümber nurga ja sinul pole aimugi, enne kui sellele killule komistad ja käpuli kukud. Nii juhtus minuga ja võib juhtuda ka sinuga, hea lugeja.

Paari aasta eest kutsus ühe raamatu retsensioon minus esile mälestused Teise maailmasõja lõpupäevilt, mil Taani linnast nimega Odense saadeti Berliini kaitsma kaks pataljoni eesti soost sõdureid, kel selleks mingit erilist lusti ei olnud. Ühe pataljoni ülem täitis truult käsku, teise oma ilmutas sel määral ettevõtlikkust, et „peitis oma üksuse ära“ ja eluga riskides viivitas kaitsmisega seni, kui enam midagi kaitsta ei olnud. Minul, kel ühelgi loteriil ei vea, ei vedanud ka sellel ja pidin seetõttu sooritama paarinädalase kiirmarsi Berliini lähistelt lääne poole, et mitte sattuda „võitmatu Punaarmee“ meelevalla alla.

Olles avaldanud lehes oma meenutused päevist, mil olin tunnistajaks seigale, kuidas tubli ohvitser oma ettevõtlikkuse eest ülekohtuselt karistada sai, saabus mu lauale sõnum minust mõned aastad vanemalt kaaslaselt, kes sama teekonna läbinud. Soovis vestelda, mille vastu mul vähimatki polnud, kuid tunniseks autosõiduks kuidagi aega ei leidnud, polnud ju enam võidukat Punaarmeed tagant ässitamas.

Sel suvel hakkas südametunnistus vaevama. Pidasin nõu sõber Pauliga, kellega koos olin Zedelgemi sõjavangilaagris pool aastat okastraati imetlenud. Paul andis hoogu ja lubas julgestuseks kaasa tulla. Arvas, et Stouffville pole nii kaugel, et sealt ei saaks vajaduse korral kasvõi jalgsi tagasi lipata, ka ilma Punaarmee ergutuseta.

Helistasin Alfredile, panin ta häireseisundisse ning ühel ilusal päeval seisime tema korteri uksel ja tunnistasime üksteist. Alfred ja Paul on samaealised, mis tähendab, et vangilaagris, kus mina viibisin 18-aastase täismehena, olid nemad 21 aastased taadid, kelle arvamus palju ei lugenud. Nüüd kummalisel kombel näis olevat pilt muutunud – kõik olime samavõrra ätistunud ja igaühe arvamus luges.

Alfred viis meid korraks oma korterisse ja tutvustas oma sümpaatset abikaasat, kelle me pärast viisakat tervitust kohe ebaviisakalt üksi jätsime, sest Alfred kibeles välja – tahtis vastleitud sõpru lõunale viia. Pea istusime väikelinna söökla hubasel terrassil päikesevarju all ja silmitsesime menüüd.

Kui toidud tellitud ja veiniklaasid tervituseks kokku löödud, surusime seljad vastu toolikorju ning lasime Alfredil jutustada. Ta näis tundvat selleks vajadust, nii nagu meie kuulamiseks. Jutt oli algul kobav ja hüplik, kuid muutus üha sujuvamaks.

„Ma olen õnneseen, tõeline õnneseen,“ alustas Alfred. „Selles hirmsas sõjas, milles me kõik osalesime, olin kahekordne vabatahtlik. Olen Pärnu linna poiss ja läksin venelaste vastu sõtta niipea, kui nende esimene okupatsioon lõppes. Sõdisin politseipataljonis ja sain rindel kuuli kõhtu. Mõtlesin, et siia ma jään, kuid keegi lohistas mu lahinguväljalt minema. Laatsaretis selgus, et kuulil oli olnud piisavalt jõudu, et eestpoolt sisse tungida, kuid mitte tagantpoolt välja. Kandsin teda oma sisikonnas, kuni ühel heal päeval vahetati sidemeid ja koos eemaldatud sidemetega tuli nähtavale kehast lahkunud kuul. Ei olnud surmaks määratud.

Paranesin, lahkusin sõjaväest ja läksin kooli tagasi. Vaatasin klassis ringi – kõik vanad sõbrad kadunud, sõtta läinud! Mida minagi siin teen? Andsin end uuesti vabatahtlikuna üles.

Saksamaal taheti minust ohvitseri teha, kuid kool jäi pooleli. Tšehhi põrgust päästis mind mu oma algatusvõime. Sain end Taani sokutada, sinutaolistele vett ja vilet jagama.“ Viimast lauset saatis peanoogutus ja kelmikas pilk minu suunas.

„Nahk, sunnik!“ jäi meeltesse kumisema, kuid vimma südamesse ei tekkinud. Kuidas sa vihkad meest, kellega koos Berliini alt kablutatud, traataia taga kükitatud ja vaba mehena uut elu alustatud. Mina rändasin USA tsooni kaudu Austraaliasse, kus tutvusin Pauliga. Alfred kasutas esimest võimalust Saksamaalt lahkumiseks ja siirdus juba 1947. aastal Inglismaale. Nüüd istume koos Toronto lähistel sööklas ja naudime Austraalia veini.

„Mul oli valida põllutöö või kaevanduse vahel,“ meenutab Alfred. „Eelistasin jääda maa peale. Hakkasin omale eesti soost naist otsima ja leidsingi tubli Rakvere tüdruku. Bradfordis lasime end paari panna. Aga nüüd sõidame minu suveresidentsi!“ muudab Alfred äkki uhkelt jututeemat.

Autot Alfred enam ei juhi, kuid mulle kui sohvrile juhiseid anda oskab suurepäraselt. „Suveresidents“ on uuevõitu maja, mis kuulub Alfredi vallalisele pojale, kes tööülesannete tõttu viibib palju kodust eemal ja maja eest hoolitseb naabruses vanurite korteris elunev isa. Siseneme ja kuulame ära ta elukäigu viimase faasi. Kanadas on ta elanud mitmel pool, kuid mitte iial Toronto läheduses. Elukohtadest jäävad meelde Sherbrooke, Montreal, Ottawa ja viimasena Coburg. Stouffville’i sattus tänu pojale. Eestlusest mõnda aega eemal olnud, sellest ka suhtlusjanu.

Poja tubade seinu kaunistavad maalid, ilmselt sama isiku pintslitooted. Uudishimust aetuna otsime kunstniku nime ja leiamegi: Alfred Veltmann. Kunstnik muigab selle nimetuse üle ja seletab: „Kui sain 63 aastat vanaks, kinkis poeg mulle ootamatult paleti, pintslid ja värvid. Et vanamehel oleks millegagi tegelda, kui pensionile jääb. Noh, hakkasin mäkerdama ja nüüd ei mõista enam järele jätta.“ Me Pauliga pole kumbki kunstiarvustajana leiba teeninud, kuid leiame üksmeelselt, et ei peagi tingimata järele jätma. Kui jumalagajätuks südamlikult kätt surume, saame kumbki uuelt sõbralt kingiks väikese maali.

Koduteel tähendab Paul rahuldustundega, et vist astusime oma visiidiga kogemata õige sammu. Mõistan teda poolelt sõnalt. On ta ju isegi olude sunnil aastaid eestluse mõttes erakuelu elanud. Minevikku tasub mõnikord elustada. Meie ühises minevikus me üksteist ei tundnud. Nüüd tunneme ja tajume, et on hea tunda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus