Eesti Elu
Siin Ameerika Hääl, Washington (2)
Arvamus 05 Jun 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Meid oli viis. Kaks noormeest ja kolm noort naist, esimesed Ameerika Hääle võõrkeelte internid. Kõik ülikooli lõpetanud ja meestel ka sõjavägi läbitud. Üks eestlane, üks ungarlane ja kolm naist, vene keele spetsid. Kui me esimest korda kohtusime direktori kabinetis, oli üllatus suur, kui avastasin, et ungarlane oli mu sõber ja klassivend ülikoolist. Meie õpinguid ja sõprust oli vahepeal lahutanud armeeteenistus.

Meid tervitas sõbralik ja abivalmis direktor Henry Loomis. Ta ütles, et oleme esimene klass uuest AH põlvkonnast, kelle juured on sügaval kommunismi poolt vallutatud maades, kuid kes on oma hariduse saanud USAs. Nii on meil regionaalne oskus ja samas arusaam edastada ameerika väärtusi. Ja mitte unustada meie minevikku! Ta andis meile õppeaasta kava, mille kestel pidime läbima kõik tähtsamad AH ja infoagentuuri põhiosakonnad. Lisaks mitu kõrgtasemelist kursust USA ajaloost, kommunismist ja raadiotehnikast. Aasta lõpul pidi meid siis suunatama vastavatesse keelteosakondadesse.

Esmalt, kõige pikemaks ajaks – kolmeks kuuks – olime määratud uudiste keskosakonda. Seal algas treening, kuidas kirjutada 1-minutiline, 15–18-realine raadiouudis selliselt, et nii sa ise kui tõlkija, aga ka kuulaja sellest aru saavad. Kui käes olid Eisenhoweri või Dullese kõned, oli nende kokkuvõte juba omaette trikk! Algajad said muidugi kõige räbalama ülesande: kuulata kõrvaklappidega ÜRO assamblee kõnesid New Yorgist ja siis teha nendest kokkuvõte. Kord tundus meile, et keegi tulistab assamblees. Meie NY büroo aga rahustas – Hrushtshov olevat tagunud seal oma kingaga vastu lauda!

Uudisteosakonna juhatajaks tolal oli saksa juut Bob Goldman, kes oli lahkunud Saksamaalt 1930ndate keskel. Väga sõbralik ja abivalmis mees, kes oli selle ala proff. Ta hooples, et oli just ostnud endale Volkswagen-„putuka“, mis sõitvat hästi ja mille parkimine Washingtoni tänavatel polevat mingi probleem. Selle peale vihastas üks minu internigrupi nooruke, USAs sündinud vene päritoluga juut. Ütles Goldmanile näkku, et kuidas ta soosib oma rassi vaenlast ja ostab koguni saksa auto! Sellele sai ta vastuseks, et Hitler on ajalugu ja auto on väga hea! Nii jäi meie viieline grupp neljaliseks ja veidi hiljem lahkus veel üks raseduse tõttu. Meie kolm jäime sinna ja panime kõik panka oma miinimum 30 aastat! Eestlane, ungarlane ja poolakas. Kontaktid meie vahel on säilinud siiani.

Uudisteosakonna asukoht oli prestiizhikas: 1776 Pennsylvania Avenüü, ainult üks blokk kuulsast Pennsylvania Avenüü 1600-st. Meie päralt oli pool teist korrust. Teine pool oli infoagentuuri pressiosakond.

Igal hommikul tuli kohaneda ühe rituaaliga. Armeenlasest kolleeg Van, kes oli nagu teisedki New Yorgi suurlinnast vastu tahtmist üle toodud Washingtoni „urkasse“, pani enne uudiste väljajagamist kohvitopsiku lauale ja pidas 5-minutilise päevapoliitilise loengu. Ega keegi ei mäletanud, millest ta rääkis, sest keegi teda nagunii ei kuulanud.

Aga ühel hommikul ütles Van, et ta on kuulnud, nagu töötaks siin üks eesti päritoluga noormees. Kui tõstsin käe, küsis ta, kas ma tean, kes on Viktor Jaanimets? Ma ei teadnud. Nii oli siis minu kõige esimene tähtis ülesanne kirjutada Ameerika Hääle saadetele Jaanimetsa põgenemisest laevalt „Baltika“, mis oli Hrushtshovi toonud ÜRO assamblee istungile.

Samal ajal, oktoobris-novembris 1960, olid esimesed USA presidendivalimised, mille keskmes oli televisioon. Kennedy-Nixoni valimisvõitlus oli üks tasavägisemaid USA ajaloos. Ma töötasin hommikust alates järjest peaaegu läbi järgmise öö ja kui olin saanud kodus paar tundi magada, polnud tagasi tulles veel otsust. Vaatlejad ütlesid hiljem, et Nixon võitis debati, kuid kaotas valimised oma „kella-viie habeme“ tõttu, mis tuli esile must-valges televisioonis. Muidugi süüdistati vaest kosmeetikut, kes polevat Nixonit sihilikult küllalt hästi puuderdanud!

Oma treeningaastal sain ma väga põhjaliku ülevaate Ameerika Häälest. Kõigepealt raiuti mu mällu uudiste kirjutamine. Kõige tähtsam: igal uudisel peab olema vähemalt kaks allikat. Kui on mingi teabeteeninduse või AH enda eksklusiiv, peab seda nii kirjeldama. Uudis peab eeskätt vastama küsimustele: kes, mis, millal, kus, kuidas ja miks. Aga need põhimõtted on kõik õpitavad ülikooli ajakirjanduskursuste alguses.

Et tausta lihtsamaks ja kiiremaks teha, kasutan siin oma hea sõbra, kolleegi ja kahekordse Eesti osakonna juhataja Voldemar Veedami artiklit, mille ta kirjutas oma üliõpilasorganisatsiooni ajakirjale palju aastaid tagasi:

„Ameerika Hääl on USA valitsuse globaalse ulatusega raadio-alane teabeteenindus, edastades päevauudiseid ja informeerides maailma Ameerika valitsuse tegevusest ja seisukohtadest, püüdes selle kõrval anda ka pilti ameeriklaste elust, siinse maa majanduslikust olukorrast, kultuurialastest sündmustest ja saavutustest teaduse ja tehnika vallas.“

Ameerika Hääl tegutseb USA Kongressis vastuvõetud Harta alusel, mille allkirjastas 1976. a. ametlikult president Ford. Tegelikult oli see AH sisekorraldus juba ajast, kui mina seal alustasin. Volli tõlkes: „AH teenindab oma kuulajaid pidevalt usaldatava ja autoriteetse uudiste allikana. AH poolt lähetatud päevauudised on täpsed, objektiivsed ja kõikehaaravad.

AH esindab kogu Ameerikat, mitte mõnda üksikut Ameerika ühiskonna segmenti ja seepärast projitseerib märkimisväärset [osa] Ameerika mõttemaailmast ja institutsioonidest tasakaalustatud ja üldhaarava pildina.

AH esindab Ühendriikide poliitilisi samme ja sihtmärke selgelt ja efektiivselt ja edastab ka nende ümber tõstatunud vastutustundelisi arvamusavaldusi ja debatti.“

Lippan siin oma karjääriredelist kaugele ette, kui nimetan, et Harta ja üldse AH eestikeelsete saadete sisu üle on pagulaslehtedes olnud palju poleemikat, kus ühelt poolt on arvatud, et „sovettidele ei antud küllalt pihta“ ja teisalt, et Eestit ja välis-Eestit puudutavaid materjale tulnuks suurendada. AH tegeles ikka ka „pihta-andmisega“. Välis-Eesti teated ja tegevus ning Eesti uudised olid siiski rohkem Vaba Euroopa Raadio (VER) pärusmaa. Neil aegadel teadsin ma täpselt, mida VERi keelteosakonnad edastasid, kuna me vahetasime iga päev sisuregistreid ja tihti konsulteerisime omavahel. Neid konsultatsioone ei avaldatud. Oli küllalt materjale „propagandavallast“, mida AH ei saanud edastada, kuid VER sai. Ja vastupidi. Omavahel ei olnud meil kunagi mingeid arusaamatusi, kuigi pagulaslehed ja liidrid arvasid (ja isegi lootsid!), et on.

Kui sain uue koha infoagentuuris Balti ja NATO spetsialistina, pakuti mulle VERi Euroopa osakonna asejuhataja kohta Münchenis, mida ma aga vastu ei võtnud, sest olin juba välja teeninud palju aastaid valitsuse pensioni saamiseks. Hiljem pakuti mulle VERi Eesti osakonna juhataja kohta, kuid siis ma nautisin juba pensioni. Just nimelt nautisin!
(järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Oct 21 2017 - Toronto, Tartu College
Segakoor Oöbik- kontsert OöbiKlubi
Oct 27 2017 - Toronto, Tartu College
Pärnu tütarlastekoor Elise kontsert
Oct 29 2017 - Peetri kirik, Toronto 817 Mt.Pleasant Rd
Reformatsioon 500 jumalateenistus - ...

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus