ESTO 2009 ja sõjaveteranide lugu. (2)
ESTO 2009 06 Nov 2008 EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/11/21576_1.jpg


ESTO pidustused on andnud väliseestlastele ainulaadseid võimalusi kokku tulla eestlastena igast maailma osast, kohata sõpru ja tuttavaid, nautida meie kultuuri, meenutada vanu aegu, ning astuda poliitiliselt välja Eesti heaks. Meie järgmine ESTO toimub Münsteris, Saksamaal, juuni lõpul, 2009. Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) aastakoosolekul kahe aasta eest võtsid Saksamaa eestlased endale järgmise ESTO korraldamise kohustuse, ja nad teevad oma parima, et meile nauditavaid ja meeldejäävaid päevi pakkuda. Nagu need kes on ESTO-sid varem korraldanud teavad, see ei ole kerge ettevõte, ning on alati olnud seotud teatud majanduslikude riskidega. Põhiliselt, selle ürituse edu oleneb sellest, kui palju kaasmaalasi otsustavad kohale tulla.

ÜEKN toetab tugevalt Münsteri ESTO-t, ning loodab, et kõik kaasmaalased, kellel vähegi võimalik, tulevad sinna, et neid päevi koos nautida. Kahjuks on teatud arusaamatusi tekkinud, mille selgitamine ja lahendamine aitaks kindlasti kaasa tuleva aastase ESTO kordaminekule. Järgnev kiri loodetavasti aitab seda eesmärki saavutada.

ÜEKN-i juhatus


ESTO 2009 organisatsioonikomitee esimehena olen ebameeldivat kirjavahetust teemal „Sõjaveteranide kokkutulek Münsteris“ senini ilma omapoolsete kommentaarideta vaid jälginud. (Kusjuures olgu öeldud, et iga kirja, mis selles küsimus välja on saatnud, on minuga eelnevalt kooskõlastatud ning minu nõusoleku saanud).

Kahjuks on nõnda nimetatud sõjaveteranide küsimus ja ESTO 2009 mõningate isikute poolt vääriti mõistetud ja see tuleneb tõenäoliselt vähestest teadmistest Saksamaa poliitilisest olukorrast. Selle kirjaga soovin veelkordselt seda teemat selgitada.

Kindlasti on mõnedele teada, et ka Bocholtis asus peale Teise Maailmasõja lõppu põgenikelaager kus olid paljud eesti rahvusest inimesed, sealhulgas paljud sõjainvaliidid. Alates sellest kui Saksamaalt lubati põgenikel välja rännata, olid paljud meessoost sõjainvaliidid sunnitud Bocholti jääma, kuna neile ei antud tervislikel põhjustel väljasõidu luba. Nimetatud valikukriteeriumid kehtisid tolajal kõigis Saksamaa põgenikelaagrites.

Selle sissejuhatusega soovin ma öelda, et just Saksamaale eriti suur hulk eestlastest sõjainvaliide elama jäi, koosnedes endistes sõduritest, kes võitluses Isamaa eest oma tervise ohverdasid.

Meie, nende järeltulijad Saksamaal, oleme toonaseid sõjainvaliide alati au sees pidanud ja austame neid ka täna kui endiseid sõjaveterane, sest nad olid ja on meie isad. Me teame nende jutustustest, millist ohvrit nad võitluses Eesti vabaduse eest Teise Maailmasõja käigus tooma pidid.

Mina isiklikult olen olnud tunnistajaks paljude lugude jutustamisel. Juttudel, mis olid kantud jutustaja muredest ja kannatustest, mida ta taluma pidid.

Minu kadunud äi oli sõdur Eesti Armees ja Saksa sõjaväes. Ta sai sõjas raskelt vigastada ja elas aastakümneid meie peres, minu perega ühe katuse all. Härra Raivo Kalamäe võib seda kinnitada, kuna oli minu äiaga kuni tema surmani tihedas kontaktis. Minu isa, Robert Kivi, kes elab veel, sai 18-aastaselt võitluses venelastega Narva all raskelt haavata, astudes miinile ja kaotas oma mõlemad jalad. Tema jutustuste järgi transporditi teda ühest laatsaretist teise ja opereeriti korduvalt välilaagrites kuni teda lõpuks Saksamaale toodi. Ka tema traagilised jutustused nendest aegadest on minu jaoks ikka veel unustamatud.
Lisatud olgu veel seegi, et kuni oma 7. eluaastani elasin ma Bocholti sõjapõgenikelaagris ja nägin seal palju sandistunud eestlastest sõjainvaliide, pildid, mida ma tänaseni unustanud ei ole.

Me ei unusta ja austa mitte üksnes endisi eestlastest sõdureid, vaid mälestame ka eesti tsiviilelanikke, kes põgenesid Saksamaale ja siin oma viimse puhkepaiga leidsid. Mõeldud on siinkohal Geislingen an der Steide laagrit, mis oli üks suuremaid omasuguste seas Saksamaal.
Geislingeni laager tegutses aastatel 1945-1950 ning seal elas kuni 5000 eestlast neil aastatel. Selles ajavahemikus suri laagris 250 eestlast, kellede mälestuseks püstitati laagrielanike poolt sealses surnuaias mälestussammas. Alates 1945. aastast kuni tänapäevani annab EÜSL (Eesti Ühiskond Saksamaa Liitvabariigis) selle hauasamba hooldamiseks raha.

Käesoleva aasta 11. septembril toimus Eesti Vabariigi tähistamise 90. aastapäevaga seoses EÜSLi poolt organiseeritud pärgadepanek Geislingeni hauasamba juures. Tseremooniast võtsid meiega koos osa ka toonased laagri asukad, Geislingeni koolide endised õpilased Kanadast, Ameerikast ja Austraaliast, ühetkokku ligi 30 inimest.

Juba mitu aastat toimuvad EÜSLi mitmepäevased Seeniorite Päevad, kusjuures enamus ürituse kuludest kannab EÜSL. Sellega soovime me meie seenioritele tänu avaldada, et tänu neile, saame meie, järgmine generatsioon, endid ka välismaal kui aktiivsed ja normaalsed eestlased tunda. Ma loodan, et need ülaltoodud näited küllaldased on, arusaamaks kuivõrd meie siin Saksamaal oma vanureid austame ja respekteerime.

Igale aktiivsele eestlasel üle maailma on selge, et ESTO kui üritus aegade jooksul oma sisult muutunud on. ESTOde algusaastate raskuspunkt oli poliitiline demonstratsioon Venemaa kui agressori vastu. See oli välis-eestlaste demonstratsioon. Peale Eesti taasiseseisvumist on ESTOde mõte ja siht muutunud. Tollastest poliitilistest taotlustest motiveeritud välis-eestlaste demonstratsioonist on saanud kultuurifestival. Jääb igaühe enda otsustada, kas uut situatsiooni aktsepteerida või mitte. Miks ei peaks olema võimalik, et ligi 100.000 välis-eestlast iga nelja aasta tagant üheskoos maailmale eesti kultuuri tutvustavad, üheskoos laulavad ja tantsivad?

Meie kui organisatsioonikomitee oleme vastutavad ESTO 2009 programmi koostamise ja läbiviimise eest Münsteris. See tähendab aga ka seda, et kõik üritused vastavuses saksa seaduste ja nõuetega läbi viidud peavad saama. Näiteks võib see tähendada seda, et mingi asi on Ameerikas lubatud, aga Saksamaal keelatud on. See peaks normaalselt igale ühele selge olema?
Kahjuks sai siit alguse vääritimõistmine eesti sõjaveteranide esindajaga Austraaliast, härra Raivo Kalamäega. Hr. Kalamäe küsis meilt esiti luba ESTO 2009 raames sõjaveteranide kokkutuleku korraldamiseks, millest kasvas kiirest välja „Eesti Sõjaveteranide Kongress“. Orgkomitee oli sunnitud ürituse selle nimetuse all ja kujul ära keelama, sest: kogu ESTO programm avaldatakse kolmes keeles, eesti, saksa ja inglise keeles. Eestikeelne nimetus tõlgituna saksa keelde kõlaks „Kongress der Kriegsveteranen aus Estland“. Häiriv meie jaoks on sõna kongress.

Eesti sõjaveteranid soovivad läbi viia kongressi, mis oleks avatud kõigile huvilistele.See on meie arvamist mööda Saksamaal, just poliitiliselt vaadatuna, väga ohtlik. Nii tema nimetus kui ka sisu on meile kui korraldajatele äärmiselt riskantne ja seda järgmistel põhjustel: Saksamaal on süvenenult suured probleemid parempoolsete parteide ja gruppidega, millised iga võimalust kasutavad ennast avalikkusele näidata. See tähendab meile kui organiseerijatele, et kui me sellise nimetuse all mingit üritust korraldada lubame, kaasnevad koheselt probleemid kuna teatavasti osalesid eesti sõdurid Saksa armees (Deutsche Wehrmacht). Need paremradikaalsed grupeeringud võtavad teatavasti väga hea meelega kontaktid üles kõigiga, ka endise Waffen-SS seotud, et sellega vaid avalikkuse tähelepanu köita ja endale propagandat teha. (Kõikvõimalikud paremradikaalsed (rechstradikalen) grupid on saksa justiitsi pideva järelvalve all).

Ära hoidmaks juba ette programmeeritud pahandusi, tegime ettepaneku, et üritust nimetada „Eesti sõjaveteranide kokkutulek“ (saksa keeles – „Zusammenkommen der Kriegsveteranen aus Estland“), meil pole ka mingeid vastuväiteid kui seda nimetatakse kasvõi „Sõduri õhtu“ (saksa keeles „Soldatenabend“). Need meie mõtted tegime ka härra Kalamäele teatavaks, mille peale hr. Kalamäe mõistvalt loobus igasugu tegevusest, mis puudutab sõjaveteranide üritusi ESTO 2009 ajal.

Kummalisel kombel sekkus asjade käiku mitmeid kuid hiljem härra Avo Kittask, EKNi esimees. Ta teatas kõigile moonutatud sõnumi, et ESTO orgkomitee sõjaveteranide ürituse läbiviimise vastu on. Lisaks sellele teatas ta, et seoses sellega boikoteerib tema ESTO 2009 üritust ning ei müü ka ESTO passe, millised tema enda palvel kui ESTO esindajale Kanadas levitamiseks saadetud said.

Meile ei ole arusaadavad hr. Kittaski negatiivse käitumise põhjused. Oleks kahju kui sõjaveteranide küsimusega isiklikke või poliitilisi eesmärke saavutada püütakse. Selle üle peaks aga iga lugeja oma arvamuse ise kujundadama.

Fakt on see, et ESTO 2009 raames on võimlik sõjaveteranide kokkusaamist korraldada nii nagu see eelmistel ESTO-del on olnud. Fakt on aga ka see, et selle ürituse nimetus ja üritus ise meie kriteeriumite järgi ja meie poolt läbi viidud saaks.

Siinkohal ütleme kõigile sõjaveteranidele ikkagi kogu südamest: tere tulemast Münsteri!

Richo Zieminski
ESTO 2009 organisatsioonikomitee esimees
 
    Trüki   E-post   FB     
28 Jul 2014 21:29
Olev Remsu Narvast FB Fotod
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna