Lugeja küsib muidugi kõigepealt, mida need riimuvad tähekombinatsioonid õieti tähendavad. KUMU on vastavalt Eesti Kunstimuuseum Kadriorus; mis on aga VEMU, see selgub allpool.
Aastaid on siinsed kultuuriinimesed valutanud südant meie ühiskonna kultuurivarade säilimise pärast. Mis saab sellest pärandist siis, kui meid enam pole? Kes võtaks oma hoole alla meie raamatud, museaalse väärtusega taiesed, mälestusesemed, fotod, kollektsioonid, etnograafia ja kunstikogud?
Praegused arhiivid maadlevad ruumipuudusega ja need ei vasta kaugeltki hoidlatele püstitatud nõuetele. Järeldus saab olla vaid üks — vajame hädasti kaasaegset arhiiv-raamatukogu ja — miks mitte! — ka muuseumi, kuhu talletada väliseestlaste 60-aastast ajalugu kõigis selle ilmingutes. Toronto eesti arhiivides ja kodudes olev materjal vajab esmajoones kokkukogumist, asjatundlikku korrastamist ja katalogiseerimist kaasaegse tehnikaga.
On ülimalt oluline, et kogu see 61 aasta jooksul kogutud ajalooline, hindamatu väärtusega kultuuripärand saaks koondatud ühe katuse alla, kus sellele oleks tulevikus juurdepääs teadlastel ja huvilistel, sest paraku pole praegu maailmas ühtki väliseesti muuseumi. Muidugi võiks selline olla just Torontos, kus on praegu veel kõige elujõulisem väliseesti ühiskond.
Leedulased on selles suhtes eestlastest ette jõudnud, neil on Mississaugas sama katuse alla paigutatud esinduslik raamatukogu, arhiiv ja püsiekspositsiooniga muuseum.
Ehkki VEMU, Väliseesti Muuseumi idee näib esmapilgul teostamatuna, pole see siiski mitte ka päris utoopiline.
Tartu College’i president Elmar Tampõld, kes varemgi on ülijulgeid projekte ette võtnud ja neid ka edukalt ellu viinud, on hulk aega tegelnud sellele probleemile lahenduse leidmisega, pühendades kõnealusele kavale palju aega, energiat ja isiklikke vahendeid.
Et saada täpsemat selgust VEMU asjus, pöördusime hr. Tampõllu poole mõnede küsimustega, millele ta ka lahkelt soostus vastama. Mõistagi pole praegu veel võimalik detailidesse laskuda.
Toronto eesti ühiskond on mõnes mõttes analoogilises olukorras 1960-ndate aastatega, mil paguluses ellu kutsutud rahvuslikud akadeemilised organisatsioonid vajasid ühist katust ehk teisisõnu oma hoonet ja Teie pakkusite sellele ja koos sellega paljulegi muule lahenduse. Kas arvate, et VEMU idee elluviimiseks on meie hääbuval ühiskonnal veel küllalt jõudu ja energiat?
Elmar Tampõld (E.T.) Meie ühiskonna aktiivne osa kipub kahanema, aga vähemalt kahes asjas oleme paguluse algaastatega võrreldes palju rikkamad: me oleme elukogenenumad ja rahakamad. Lisaks on meil ikka midagi juba olemas, millele VEMU loomisidee on rajatud.
Tartu College’i avaaktusel 19. septembril 1970 ütlesite, et iga püsiv ühiskond jõuab välja teatud vaimse ja majandusliku tasakaaluni: ühe poole areng soodustab või nõuab teise järelejõudmist. Kas selline hetk on praegu taas käes? Miks vajame Teie arvates VEMU-t?
E.T. Tartu College’i loomispäevadel oli meil vaja ruumi/katusealust tolleaegse tegevuse võimaldamiseks/alustamiseks. Me lausa pakatasime tegevustahtest. Nüüd ei ole me enam kindlad oma püsivuses, ja nii viljakas, 61 aastat kestnud väliseesti tegevus kõikides meie majades ja rajatistes (ka teistes maades) võib kadumisohtu sattuda. Praegu on ülim aeg koguda ja talletada, kui soovime näha peatükki ka väliseestlastest Eesti ajalooraamatus. Meie püsimajäämine nõuab uut vormi, et maailm ja tulevik meid näeksid (muide, see on olnud Tartu College’i missioon 1967. aastast alates! Vt. Meie Elu, 25. aprill 1968!).
Kuhu on plaanis VEMU rajada? Millisena hakkab ta välja nägema, kui suur see on? Milliseid võimalusi lisaks arhiivile, raamatukogule ja muuseumile võiks see hoone veel pakkuda?
E.T.Juba kolm aastat tagasi avanes koostöövõimalus Toomas Tampõllu arhitektibüroo kaudu teksaslastest arendajatega, kes olid huvitatud ehitama ja rahastama Tartu College’i parkimisalale teist „Tartu torni“. See oleks andnud harukordse ruumikasutamisvõimaluse allmaaraudteed ületavate kandetalade vahele — s.t. 7000 ruutjalga leitud ruumi + 3000 ruutjalga maapealset pinda. Algkokkulepe oli sõlmitud ja kavand linna plaaniosakonnale esitatud. Siis aga avastasid teksaslased meie Annex’i elanike „võimu“. Oli karta, et saame püstitada midagi poolkõrget, mis ei oleks enam majanduslikult mõeldav. Muide, selliseks suurehituseks ei oleks me praegusi Tartu College’i varasid pantinud. Sissetulekud oleksid aga kahekordistunud.
Peale ameeriklaste väljajäämist oleme linnaga arutanud meie oma tagaaia maa kasutamisvõimlusi ja meie kultuurihoidlale leiame ehk koha prügihoidla katusel. Sellise juurdeehituse väljanägemine on autoparklat läbivate tugipostide asukohtade, prügilaadimisala miinimum-mõõtmete ja linnaisade lahkuse summaarne tulemus. Kavandajale jäävad seinte pinnakaunistused valida — see ongi kuri tõelisus keerukate juurdeehituste kavandamisel. Arvan, et kõigele lisaks peaksime ruumi leidma ka vahelduvateks näitusteks.
Selgitage, palun, lähemalt VEMU rajamise reaalseid ja praktilisi võimalusi; kui kaugele on jõutud praeguseks idee elluviimise teel? Kui see pole saladus, siis kes on projekti autor, kas on juba leitud ehitaja? Millal võiks hoone valmida?
E.T.Nagu varem nimetasin, on meil midagi juba olemas, See on meie Tartu College oma võimalike ülejääkidega (kui me oskame oma ettevõtet targasti majandada!) ja Tartu College’i tagaõu, s.t. maalapp Toronto kesklinnas. Loodame, et saame ehitada 5000 ruutjalga maapealset pinda kolmel korrusel kallaktee peale, mis on ühendatud kahel korrusel, üle prügihoidla, Eesti Elu sissekäiguga. Siseaia poole tuleks maapinna tasandil esik, kust tõstuk viib üles ja ka alla teise keldri panipaikadesse, kus meil on juba 7000 ruutjalga põrandapinda. Niisiis — kokku 12.000 ruutjalga kasutatavat pinda (võrdluseks: paegune A.K. korrus on 10.000 ruutjalga. Kavandaja on Toomas Tampõllu Büroo. Eelkavand on plaaniosakonnale esitatud. Kohanduskomitee koosolekut on oodata novembri keskpaiku.
Võib arvata, et siinne ühiskond on eluliselt huvitatud VEMU rajamisest. Aga kuidas saaksid nad praktiliselt selle rajamises osaleda; kuidas oma õla alla panna?
E.T.Töötava VEMU valemis on kolm faktorit:
A. On vaja ruumid — põrand, seinad, katus, tõstuk ja sisustus.
B. On vaja elukutseline, palgaline kuraator ja kõiki tublisid vabatahtlikke.
C. On tarvis katta ülalpidamiskulud: linnamaksud, küte, valgustus, korrashoid.
Kaht viimast vajadust (B ja C) saab pakkuda Tartu College (kui oskame jne...!).
Esimesel vajadusel, ruumide loomisel, on mitu võimalikku lahendust. Kui lükkame ehitamise edasi kaugesse tulevikku — aega, mil Tartu College’i hüpoteeklaenud on täielikult tasutud, suudaks Tartu College ka sellega toime tulla, aga nii kaua ei saa me oodata. Sellepärast ma nimetasingi varem meie ühiskonna rahakust. Oleme „kõrvale pannud“ sadu miljoneid. Olen kindel, et nii mõnelgi on mõttes oma säästusid targasti paigutada. Kodumaal on kerkinud Okupatsioonimuuseum ja mitu kirikut. Väliseesti muuseumi rahastamine on haruldane võimalus nii mõnelegi luua oma elutööst püsiv tähis!
Me vajame kaks miljonit dollarit algkapitalina. Raha võib laekuda taksivabade annetustena või pikaajalise, kasvava, viivitatud väljamaksuga võlakohustuste vastu (see looks näiteks võimaluse lapselapsele kooliraha kasvatada — raha kahekordistub kaheksa aasta jooksul!). Üks põhjus, miks me VEMU-st räägime ja kirjutame juba nüüd, kui tehnilised küsimused on veel väljatöötamisel, on rahastamisvõimaluste pakkumine — õilsad mõtted vajavad kasvamisaega. Muide, hoiame oma museaale, ärgem viigem neid veel prügihoidlasse!
Kas eestlaste loomupärane umbusklikkus ja alalhoidlikkus võib äkki VEMU rajamisele takistuseks olla, nii nagu see juhtus Tartu College’i ehitamise ajal?
E.T. Jah, nagu ikka — mõned jäävad lihtsalt rongist maha! (vt. Meie Elu, 3. märts 1971 „Mõttevahetus Tartu College’i ümber“).
Tartu College võimaldab nüüd üürivaba ruumi enam kui 30-le tegevusgrupile. Peavarjuta ei oleks neist paljud — meie rahanõudvas elus — säilunud ega sündinudki. Võime arvata, kuidas. Tänaseid tegijaid hinnatakse 10—20 aasta pärast, kui jätame/ehitame nüüd neile midagi kasutatavat ja püsivat.
Millisena näete VEMU struktuuri? Kelle hooleks usaldada vastutusrikas arhiivi- ja muuseumitöö?
E.T. VEMU töölerakendaja oleks Eesti Õppetöö Keskus (EÕK — Estonian Studies Centre, ESC).
EÕK on iseseisev Õppetooli Sihtasutusega seotud Tartu College’i osakond, millega ühineksid kõik praegused kogud ja hoidlad, kuid kus kõigil oleks vabadus säilitada oma eripära ja ajalugu — ei oleks ülevõtmisi ega ärakadumisi. Meid peaks huvitama ainult informatsiooni ühissalvestus ja materjalide säilumine (meenutagem, et meil on varemgi olnud mõistlikkusele rajatud ühe katuse alla kolimisi!). Ja siis jätame oma mured kõik võimelise, palgalise juhataja lauale. Tartu College’is statuudi alusel kanduvad meie varad maksuvabalt järgmistele põlvedele.
Kas VEMU ei kujune Eesti Õppetoolile konkurendiks? Millistena näete nende kahe institutsiooni suhteid?
E.T. Õppetooli juhataja prof. Jüri Kivimäe oli esimene inimene, kellega VEMU loomise võimalustest kõnelesime. Tema heakskiitev — peaks vist ütlema tunnustav — julgustus oli aluseks edasitegemisel. Ka prof. Tiina Kirss on tehtust teadlik. VEMU ja Õppetooli koostöö on tulevikutegijate käes. Minu ettekujutuses on muuseum/arhiiv/raamatukogu kui Õppetooli toetustalu/farm, kuhu kogunevad allikmaterjalid. Ärgem unustagem, et Õppetool on alaline ja nii on ehk ka meie muuseumil võimalus kaasategijana „kesta üle aja“, sest muuseumidel on alalisuse hõngu!
Rõhutan, et tänane jutuajamine on mõeldud suurannetajate leidmiseks, nii et eeltööde lõpul oleksime valmis edasi minema ja ehitama.
See naine või mees, kes vajaduse tõsidust mõistab, võib ka mõnel teisel maal olla.
Lähemaks informatsiooniks pöörduge palun oma advokaadi, majandusnõuandja või Tartu College’i juhtisikute poole.
Loodame, et Teie järjekordne, meie ühiskonna heaks käivitatud tänuväärne kava saab sujuvalt ellu viidud. Selleks soovime Teile igakülgset edu.
Küsis: Elle Puusaag
KUMU, VEMU!
Eestlased Kanadas | 21 Oct 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
