1. mail 2007 suri oma kodus Urbanas Illinois’ osariigis emeriitprofessor Temira Pachmuss. Ta sündis Ida-Virumaal Vasknarvas 24. detsembril 1927 endise tsaariarmee baltisakslasest ohvitseri perekonnas.

1939 lahkus perekond Saksamaale, kus Temira lõpetas gümnaasiumi Frankfurt am Mainis. 1945-49 töötas ta kohtutõlgina USA sõjaväekohtutes Saksamaal, siirdus seejärel Austraaliasse. 1954 lõpetas ta Melbourne’i Ülikooli vene ja saksa keele ja kirjanduse erialal. Aasta hiljem sai ta samas magistrikraadi. Siirdunud 1955 USA-sse, sai ta Ph. D. kraadi vene kirjanduse alal Washingtoni ülikoolis Seattle’is 1959. 1960. aastast kuni emerituuri siirdumiseni oli Temira Pachmussi töökohaks prestiizhikas University of Illinois at Urbana-Champaign, kus ta õpetas vene kirjandust. 1968 omistati talle professoritiitel. Kokku avaldas ta üle 200 teadusliku artikli ja 30 raamatut. Tema põhihuviks oli välisvene kirjandus, sealhulgas Eestis ja Soomes tegutsenud vene kirjanikud. Eriliselt süvenes ta Pariisis elanud välisvene kirjaniku Zinaida Hippiuse (muide balti Hippiuste järeltulija) uurimisse, kelle haruldased käsikirjad ja esemed ta päris rootsi kunstniku Greta Gerelli kaudu. Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena oli prof. Pachmuss muuhulgas North American Dostoevsky Society asepresident, Phi Kappa Fellowship Committee Illinois´i haru esimees ja Eesti Teaduslik Ühing Ameerikas liige. President Lennart Meri andis 2001 talle Valgetähe medali, mille üle teadlane väga uhke oli – mainis seda isegi oma raamatute tutvustustes.

Temira Pachmuss on hea näide sellest, et ka tagasihoidlikuma eesti keele oskusega inimene võib olla suur Eesti patrioot. Ägeda kommunismi vastasena kritiseeris ta Nõukogude Liitu ja oli seisukohal, et vene kirjanduse, kunsti ja muusika suurimad väärtused loodi tsaariajal, et Nõukogude Liit vaid ehtis end võõraste sulgedega. Ta oli mures, et nõukogude mentaliteedist lõplikult kahjustatud Venemaa hakkab tulevikus jälle Eestit ohustama. Viimastel aastatel väljendas see väike, habras naine rahulolu oma elu ja karjääri üle, lisades siiski, et meesteadlased olid teda kadestanud ja igati takistada püüdnud.

Tema viimaseks sooviks oli, et ta tuhastatud põrm puistataks merre Põhja-Eesti ranniku lähedal.

Teda jäävad mälestama sugulased Chicagos, Narvas ja Peterburis.

Märkmed: