In Memoriam — Lydia Aruvald
In Memoriam 09 Mar 2007 Ellen LeivatEWR
    Trüki   E-post   FB     
6. jaanuaril 2007 saadeti viimsele teekonnale üks vahva ja
 - pics/2007/15656_1.jpg
intelligentne eesti naine, kes andis väga palju Toronto eesti ühiskonnale. Lydia Aruvald lahkus siit ilmast 27. detsembril 2006 lühikese ja raske haiguse tagajärjel. Oma viimaste elunädalate jooksul tabas Lydiat elu raskeim ja valusaim kaotus — suri ootamatult tema poeg Priit, kes nagu emagi oli hästituntud ühiskonnategelane.

Lydia sündis 1922. a. Tartus, kasvas üles Pärnus, kus ta sai alg- ja keskhariduse, sellele lisaks aasta raamatupidamise kursust ja aasta kodumajanduskooli. Lydia eluaegne huvi ja armastus muusika vastu pärineb lapsepõlvest — 10 aastat klaveritunde, millele järgnes laulmine naiskooris ning klaverimängimine sümfooniaorkestris ja ühes kammermuusikagrupis.

14. juuni suurküüditamise laines oli perekond juba kandnud suure kaotuse — Lydia kasuvend, kes oli Pärnu linna metsaülem, viidi ära. Kartes sama saatust tütrele, õhutas ema Lydiat põgenema. Nii leidis 22-aastane Lydia end üksinda Rootsis, kus ta käis töö kõrval õhtugümnaasiumis, oli Juhan Aaviku segakoori asutajaliige ja võimles Ernst Idla võimlemisrühmas.

Kui Lydia 1951. a. Torontosse jõudis, jätkus tema muusika-alane tegevus, mida ta kirjeldab ise nii: „Poegade Priidu ja Andrese tõttu sattusin täienduskooli lauluõpetajaks, kuhu jäin 15-ks aastaks. Sellel ajal sain oma elu suurima ja vaimustavaima elamuse osaliseks — juhatasin mitmesajalist õpilaskoori üldlaulupidude 100. juubeli laulupeol 1969. a. Vabas maailmas polnud lapsed/õpilased veel kunagi üldlaulupidudest osa võtnud. Seegi kord oli see peaaegu impromptu esinemine — kutse osa võtta tuli ainult mõni kuu enne laulupidu, oli aga oma suure osavõtu ja uudsuse tõttu elamus kõigile, nii kuulajatele, lastele kui mulle.“ Ka 1972. ja 1979. aastatel austati Lydiat pärjaga lastekooride juhina vastavalt Ülemaailmsete Eesti Päevade laulupeol ja Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas korraldatud üldlaulupidude 110. juubeli laulupeol.

Lydia oli ka Jõekääru suvekodus kasvatajaks, kus ka tema muusikalised oskused leidsid kasutust. Jõekääruga oli Lydia seotud kokku 25 aastat.

Iseloomu poolest südamlik, sõbralik, rahulik ning hea huumoriga, tuli Lydiale lastega tegelemine ja suhtlemine loomulikult. Aga tal jätkus energiat kõigeks! 1990.a. kutsuti teda skm Gunnar Mitti surma järel Gaiderite ja Skautmasterite laulugrupi „Sõprusring“ juhiks, mida ta ise nimetas toredaks elamuseks ning elurõõmu ja noorendamise allikaks.

Lydia oli aktiivne mitmetes organisatsioonides; tihti langes tema õlule sekretäriamet: Selle põhjuseks oli muidugi tema väga hea kirjakeele oskus, sujuv kirjutamisstiil, aga ka tähelepanelikkus, abivalmidus, kompetentsus, asjalikkus ja kohusetruudus.

Ka Peetri koguduses oli Lydia tegev, töötades kantseleis kahel korral kokku 12 aastat. 1995.a. kutsus peapiiskop Udo Petersoo Lydiat konsistooriumi majandusassessoriks, millist ametit pidas ta elu lõpuni. Viimase kohustuse enne surma täitis Lydia kohusetruult, osaledes uue peapiiskopi valimise esimeses voorus.

Lydia oli elukutselt arveametnik, alustades Pärnu Majanduse Ühisuse juures, edasi Rootsis ja siis Torontos 30 aastat Manufacturer's Life Insurance Company's, kus tal avanes võimalus 1982.a. — 60-aastaselt — astuda York Ülikooli. Lydia sõnul otsustas ta seda teha „lihtsalt lõbu ja huvi pärast“. Järginud oma hea sõbra Helgi Nippaku tungivat kutset liitus ta korp! Amicitiaga, kus ta lisaks sekretäri ametile täitis ka rebasvanema kohustusi.

Kirjandushuviline Lydia leidis viimastel aastatel aega osaleda ka Tiina Kirssi juhendatud „Eesti Rahva Elulugude“ lugemis- ja arutamisgrupis ning töötada vabatahtlikuna Tartu College'i raamatukogus.

1993.a. vääristati Lydia Aruvalda tema mitmekesise, kauaaegse panuse eest eesti ühiskonnale Kanada eestlaste teenetemärgiga.

Lydia lühielulugu, mida ta kirjutas, kui haiguse diagnoos ning saatus oli teada, lõppes järgmiste sõnadega: „Kõigele vaatamata on tagasi vaadates elu olnud huvitav ja väärt elada. Ahoi!“

Ahoi, armas sõber Lydia! Kurvastame, et Sina ja Sinu soe naeratus ei ole enam meiega, aga rõõmustame, et tundsime Sind!

Ellen Leivat,
kaasvõitleja korp! Amicitiast
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus