New Yorgis lahkus 9. detsembril eesti kunstnik ja kunstikoguja, Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi toetaja Ilse Leetaru. Kõrges eas kunstnik viibis viimati sünnimaal 2004. a suvel, kui Tartus, Kivisilla galeriis toimus näitus „Kingitud kunst” tema poolt muuseumidele annetatud teostest. Ilse Leetarust sai enne kunstikoguja ning alles küpses eas tunnustatud graafik. Suure missioonitundega kandis ta hoolt selle eest, et ta elutöö jõuaks Eesti riigi varamutesse.
Ilse Leetaru (neiuna Kõpper) sündis Tallinnas 27. oktoobril 1915. Ta õppis Kaarli koguduse eraühisgümnaasiumis, kus sel perioodil oli joonistusõpetajaks Kristjan Raud. Alustanud paljutõotavaid õpinguid Tallinna konservatooriumis Artur Lemba klaveriklassis, katkesid need pärast abiellumist
dr. med. Edmund Leetaruga. 1930. aastatel sai alguse Leetaru perekonna kunstikogu, kuhu kuulusid Eduard Wiiralti, Kaarel Liimandi, Konrad Mägi, Johannes Greenbergi, Erik Haameri, Kuno Veeberi jpt. suurepärased teosed. Sõjapagulasena üle Saksamaa põgenikelaagrite USA-sse elama asudes õnnestus Ilse Leetarul oma kunstikogu suurtes joontes säilitada, mida ta täiendas varase eesti eksiilkunstiga. Osa Eestisse jäänud kunstiteosetest leidis püsiva koha Tartu Kunstimuuseumis, aga 2003. aastal kinkis Ilse Leetaru ka oma New Yorgis säilitatud eesti kunsti klassika Eestisse, jagades selle kahe muuseumi vahel.
Ilse Leetaru enda kunstiõpingud algasid kõigi takistuste kiuste alles 1959. aastal, mil ta astus New Yorgi kunstikooli
School of Visual Arts”. Selle järel õppis ta Pariisis
Academie de la Grande Chaumiere's ja spetsialiseerus graafikale New Yorgi õppeasutuses
The New School. Kunstnik pidas oma elu suurimaks saavutuseks seda, et tal õnnestus hilises eas saavutada loovkunstniku staatus.
Ilse Leetaru isikunäitused toimusid New Yorgi Eesti Majas 1975, 1979, 1982 ja 2001, Tartu Kunstimuuseumis 1990 ja 2004, Tallinnas Adamson-Ericu Muuseumis 1991, Saksa Kultuuri Instituudis 1996 ja Kastellaanimaja galeriis 1998. Ilse Leetaru graafikat eksponeeriti arvukatel näitustel USA-s, Prantsusmaal, Rootsis, Iisraelis, Kanadas, Jaapanis, Egiptuses, Brasiilias, Austraalias, Hispaanias, Rumeenias ja Poolas. Ta oli USA Rahvusliku Naiskunstnike Assotsiooni liige ja kuulus aastaid selle zhüriisse. Tema kunst pälvis mitmeid rahvusvahelisi auhindu.
Oma loomingus ammutas ta ideid loodusest, esmapilgul realistlikud loodusvaated kasvavad meeleseisundite võrdkujudeks, tasakaalustatud kontemplatsiooniks. Siiski puudub Leetaru teostes pealetükkiv sürrealistlik visioon. Graafikuna katsetas ta palju erinevate sügavtrükitehnikatega, oli tehnikas perfektsionist, aga ei trükkinud kunagi oma teostest suuri tiraazhe.
Oma suureks eeskujuks pidas Ilse Leetaru kunagist head sõpra Eduard Wiiraltit.
Paljud Eesti kunstisõbrad langetavad pea särava, peenetundelise, vapra naise lahkumise puhul, kes saavutas oma elus ande, tahtejõu ja missioonitundega palju ning oskas seda jagada.
Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, sõbrad ja austajad Eestis
