IN MEMORIAM: Alur Reinans (1932-2010) TMS
In Memoriam 27 Dec 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ajakirja Rahvuslik Kontakt talvenumbris leiame järelehüüde Alur Reinansile. Pagulaseestlaste seas tuntud ja kodueestlaste seas tundmatuks jäänud, kuid ometi Eestile elanud mehele, väga mitmetahulisele kultuuriisiksusele.

12.novembril Toonela teenele asunud Alu Reinans oli statistik, demograaf, ajakirjanik, kirjanik, kultuuriloolane, bibliofiil, kunstikollektsionäär, hõbedauurija ja see tegevusrida pole lõplik. Selliseid inimesi ei kasva tosinate kaupa puul. Alurist saab kõnelda kui ainulaadsest vaimsete võimete, huvide ja soodsate võimaluste sümbioosist võrsunud erakordsest inimesest. Nagu kirjutab järelehüüdes Mai Raud-Pähn elas 12 aastaselt koos vanematega Rootsi pagenud Alur Reinans kahe jalaga. Üks oli Rootsi jalg ja teine EESTI JALG. Vähestel on "eesti jalg" nii laiahaardeline kui Aluril.

Demograafi ja statistikuna kutsuti Alur Reinans esimesse suurde sisserännuuurimuse komisjoni. A. Reinansist kujunes eesti vähemusgrupi olemuse ja probleemide parim asjatundja. Asjalikud on ta allikmaterjalide põhjal koostatud ülevaated põgenikest või eesti vähemusest. Alur Reinans sekkus Rootsi poliitikasse ja kuulus rahvaparteisse ning tegi kohalikes omavalitsustes karjääri.

Woldemar Kiviaed on lähemalt käsitlenud toonaste eesti noorte identsuse otsinguid ning ühistest aruteludest sündinuid ideid, kuidas eesti ühiskonda paguluses organiseerida. Olgu näiteks eestlaste "parlament", rootsi Eestlaste Esinduse loomine 1956. Alur kuulus 33 -liikmelisse noortegruppi, kes laskis end entusiastlikult Esinduskokku valida. Teda leiame mitmetes Esinduse toimkondades, ametites, juhatuses, Halduskolleegiumis, Rahvusliku Kontakti toimetuses, 1961 loodud kultuuriauhinna zhürii alalise sekretärina, 1971 asutatud Eesti Kultuurarhiivi kolleegiumis, kes võttis enda ülesandeks eestluse elu jäädvustamise Rootsis, 1980ndail aastail Esinduskogu presiidiumis abiesimehena. Tema juhatatud istungid olid töised ja lühidad, sest oma napi ja vaoshoitud laadiga lõpetas ta tühjad arutelud juba eos. Ta valiti alati resolutsioonide koostajaks, sest teati ta võimet väheste sõnadega olulist väljendada.

Kui teostusid igasuvised Gimo rahvaülikooli kursused, mis arenesid eestiaineliste teadmiste täiendamiseks, oli Alur Gimos tegev organiseerija ja lektorina. Ta paistis silma eesti ärkamisaja põhjaliku tundmisega.
1950ndad on ta elus erakordselt viljakad, ta debüteerib kirjanikuna.
Elu viimasel kahekümnel aastal oli A. Reinans Eesti Kultuuri Koondise esimees, korraldades Stockholmi Eesti Majas näitusi, kirjandusõhtuid, muusikalisi suareesid või kuulus pea-ja vastutava toimetajana Eesti Päevalehe ümber koondunud ringi.

A. Reinansil oli kodus suur raamatukogu, ta oli bibliofiil. Kogumishuvi paistis silma ka kunsti alal, keskendudes Eduard Viiralti graafikale.
Kui Eesti vabanes, asutas A. Reinans kohe Rootsis Eesti Muinsuskaitse Seltsi osakonna.

Omaette teema on A. Reinansi huvi Eestist pärit antiikse hõbeda vastu. Tema kogus ei puudunud eesti rahvakunsti haruldased ehted, sõled-preesid või Läänemaa toretsevad kodaratega rahad, kuid esmajoones 17.-20. sajandi tsunftikullasseppade hõbeesemed. Ta käitus nagu renessanssivürst, kasutades tagavarasid kõrgemate esteetiliste väärtuste loomiseks. Ehtsate donaatorite kombel on Reinansite hõbedakogu deponeeritud Eesti Kunstimuuseumi. Koos töös hõbedaeksperdi Anu Männaga andis ta 2005 välja eesti-ja saksakeelse raamatu "Hõbemärgid Eestis", ülevaatlik käsiraamat kõigile, kes Eesti antiiksete hõbevaradega tegelevad ja neist rõõmu tunnevad.

Eesti vabanedes, naases A. Reinans kodumaale. Juba varem oli ta siia läkitanud koormate viisi raamatuid. Ning jätkas vana Estica avastamist. Hõbeda alal asjatundja, andis ta oma teadmised Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi käsutusse. Alles hiljuti avaldas ta Eesti hõbespist käsitleva artikli "Kullassepakunsti puudumisest 19. sajandil" (Akadeemia 11/2010).
Eesti Vabariik vääristas Alur Reinansit kui eestluse hoidjat 2004. aastal Valgetähe teenetemärgi V klassiga.

Alur ei talunud ülekohut. Olles too põlvkond, kes Eesti ajaloo keerdkäike ise läbi elanuna neis hästi orienteerus ja oli Eesti saatuseaastaist 1939-1940 väga teadlik, leiame Alur Reinansilt Eesti meediast artikleid ajaloomoonutajate vastu ja meie riigimeeste kaitseks.

Alur Reinansi koht jääb tühjaks, keegi teda selliselt ei asenda. "On inimesi, kes tänu tehtule elavad üle aegade, olen kindel, et Alur on üks neist", kirjutab järelehüüde lõpusõnadena Mai Raud-Pähn.

Aitäh Sulle, Alur Reinans, väärikalt ja tegusalt, Eestile elatud elu eest!

In Memoriam!

http://www.syndikaat.ee/news.p...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus