16. veebruari õhtul toimus Tartu College'is lugemisteater „Ilutuli“ järjekordne etendus „Poeedi saatus, vindiga värsse eesti luulest“, mis oli pühendatud hiljuti manalasse lahkunud armastatud näitleja ja deklamaatori Kalle Viirese mälestusele. Oli ka teine tähtis põhjus – ajakirjaniku ja luuletaja Eerik Purje 80. sünnipäeva tähistamine. Samas oli võimalik tutvuda Abel Lee graafikanäitusega.

Uksed avati tund aega enne etendust, andmaks aega kohvi ja kringlit maitsta või hoopis klaasi veiniga tuju tõsta, omavahel vestelda, tutvuda kunstiga või külastada raamatukogu, mis oli selleks puhuks avatud. Pikk kavaleht tutvustas tegijaid ja programmi.

Voldemar Palo lõõtspillilood kuulutasid kava algust. Lugemisteatri isa Aarne Vahtra selgitas etenduse eellugu. Saime teada, et idee luuleõhtuks tekkis juba juulis; et Kalle Viires oleks olnud üks esinejaist ning et suve lõpul saabus kiri, milles Kalle teatas oma tervise halvenemisest ja novembris lahkus jäädavalt meie hulgast.

Peeter Piil, kes oli vastutav lavastuse valgustuse eest, näitas videokatkendit „Telepeegli“ saatest, kus nägime Kalle Viirese üht viimastest esinemistest. Vana suurte kogemustega näitleja etles nagu suur kunstnik ikka, elades sügavalt kaasa igale väljendatud mõttele, pannes kuulajad kaasa elama.

Tuntud Toronto luuletaja Urve Karuks oli koostanud lugemisteatri programmi ja valinud luuletused. Küsisin temalt, miks ta valis just sellise teema, nn. „vindiga“ värsid. Ta ütles, et varem on toimunud mitmeid luuleõhtuid tõsistel teemadel ja et vahelduseks soovis ta pakkuda midagi kergemat ja naljakat. Ja miks mitte. Kui paljud meist oleksid muidu teada saanud, et Arved Viirlaid, Kalju Lepik või Gustav Suits tõsiste teemade kõrval ka vindiga värsse vormisid.

Urve oli teinud küllalt laiaulatusliku valiku hõlmates nii omasid (Eerik Purje, Arved Viirlaid, Urve Karuks) kui ookeanitaguseid eesti värsiseppi (Kalju Lepik, Arno Vihalemm, Gustav Suits, Harri Asi, Ott Arder, Betti Alver, Andres Ehin, Hando Runnel, Juhan Viiding, Ilona Laaman). Valitud palades oli huumorit ja see pakkus lõbu kuulajaile.

Kavalehel seisis, et etenduse seade on Kalle Kadakalt. See tekitas uudishimu. Minu teada oli ta siin Torontos esmakordselt selles rollis. Kas ta oskab vormida luuletused ja etlejad tervikuks, mis tekstide ja muusika kaudu peegeldaks ülevaatlikult poeedi saatust, nagu lubatud lavastuse pealkirjas? Minu arvates tuli ta sellega suurepäraselt toime, vaatamata sellele, et ainult paaril proovil saadi koos harjutada.

Luuletused olid koondatud viide tsüklisse vastavalt teemadele, nagu mina-kangelane, elu-olu, viin, deliirium (põrgu, surm), muusa. Selle kireva loomingu liitis ühtseks tervikuks maestro Charles Kipper oma sobivate ja meeleolukate improvisatsioonidega klaveril. Nii voolas sujuvalt terve kava ilma vaheajata. Luuletustest koorus välja poeetide keeruline hingeelu, huumor, iroonia, oskus näha ennast ja ümbritsevat elu kõverpeeglis ja naerda tõsiste asjade üle... aga ka pinged, pettumused ja nukrus. Muusika lõi sobiva meeleolu ning süvendas kuuldut.

Naljakad värsiread andsid deklamaatoritele võimalusi näitlemiseks. Etlejate liikumine tekitas dünaamikat.

Esinejaid oli seitse. Kolm olid nooremast põlvkonnast — vaikne 18-aastane Maarika Hiis, enesekindel Leiki Veskimets ja bravuurikas Madis Org. Vanemat põlvkonda esindasid väärikas ja elegantne Urve Karuks, kikilipsuga auväärt Laas Leivat, tõsine Margus Tae (debütant) ja sünnipäevalaps Eerik Purje.

Esimese, Kalju Lepiku luuletuse „Minul on karvased sääred“, esitas Laas Leivat oma sügava bassihäälega, luues meeleolu järgnevateks paladeks. Kui jõuti kolmanda tsüklini, tõi kelner (Raivo Männamaa) esinejatele klaasid ja täitis need viinaga (ehk oli vesi) ning publik kuulis vindiga viinavärsse. Viimase, muusa tsükli alguseks asendati viinapitsid shampuseklaasidega. Paukus kork ja voolas vahuvein.

Eerik Purjel, luuletajal, ajakirjanikul, näitlejal oli Valentiinuse päeval täitunud elu kaheksas aastakümme. Lavastuse sisse oli osavalt põimitud juubilari õnnitlemine, mille juhatas sisse Kalle Kadakas isiklikult. Esinejad lõid klaase kokku Eeriku terviseks ja juubilarile ulatati lillekimp. Seejärel luges Eerik oma luuletuse „Armulaul“, mis oli purjelikult eneseirooniline.

Eeriku aastanumber andis talle kõige soliidsemas eas esineja au. Kuulajad imestasid ning hiljem kommenteerisid juubilari haruldast mälu. Temal olid ainukesena kõik sõnad peas. Ta luges tervenisti 6 luuletust tehes seda osava näitlemise ja huumoriga, silmnähtavalt ise nautides oma esinemist ja publiku tähelepanu.

Kava lõpetas Aarne Vahtra, esitades Arno Vihalemma luuletuse „Sest Peggasuse seggadusest“, mille sõnad olid isegi kavalehel ära toodud. Ta tänas esinejaid, lavastajat, publikut, jagas lilli ning teatas, et teispool lava ootab Eeriku sünnipäevatort.

Kõike toimunut jälgis Kalle Viires oma portreelt ning tütar Hille saalist koos ligi 60-liikmelise luulelembese publikuga. Hille oli saanud etenduse algul kimbu roose. Kava lõppedes võttis A. Vahtra seinalt Viirese portree ja kinkis selle tütrele lugemisteatri lugupidamise märgiks.

Abel Lee oli välja pannud 4 raamitud graafiliste lehtede gruppi ühise pealkirjaga „Näod“. Need olid meie auväärse kunstniku 40 aasta jooksul valminud mitmesugused portreed. Tööde vastu tunti elavat huvi ja kunstnik oli nõus selgitusi jagama. Lee sürrealistlik fantaasia inimeste kujutamisel oli intrigeeriv ja sobis hästi kokku õhtu teemaga.

Sünnipäevatort oli maitsev. Meie hinges oli muusika ja luule. Meie ümber luuletajad, etlejad, näitlejad, tuttavad kaasmaalased, vanad ja noored ..... tõsteti klaase. Pegasus lehvitas publiku kohal oma tiibu. Viibisime ajakapslis, kus kõik oli hästi, oli nalja ja naeru, oli meeldejäävaid elamusi, mida külma õhtusse lahkudes kaaasa võtta.

Kuna eeskava oli kestvuselt suhteliselt lühike, polnud kellelgi lahkumisega kiiret. Õnnitleti Eerikut, kiideti programmi, räägiti eelseisvaist Riigikogu valimistest. Kui lahkusin, jätkus esinejate ja korraldajate rõõmus koosviibimine naiskorporantide toas.

Märkmed: