„Ilutuli“ austas Betti Alverit
Eestlased Kanadas 19 Oct 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Raamatus „Sajandi sada Eesti suurkuju“ seisab prominentselt teiste kultuurigigantide hulgas Betti Alver (1906-1989). Selle suure poetessi rikkale ja mitmekesisele loomingule oligi pühendatud 10. oktoobril Tartu College’is toimunud kirjanduslik-muusikaline õhtu, mille koostajaks ja lavastajaks oli tuntud Toronto eesti luuletaja Urve Karuks. Ürituse korraldajaks oli lugemisteater „Ilutuli“ eesotsas Aarne Vahtraga. Muusikaga kaunistasid etendust Avo Kittask ja Charles Kipper. Valgustuse eest hoolitses Peeter Piil. Saali seinu ilustasid Endel Kõksi maalid, pärit erakogudest.










Urve Karuks nimetab Betti Alverit Eesti luule preestrinnaks. Ta armastab, hindab ja tunneb põhjalikult Alveri loomingut ning on tõlkinud mitmed tema luuletused inglise keelde, mis pole kerge ettevõtmine. Isiklikud kokkupuuted luuletajaga tema eluajal, sügav austus ning põhjalik süvenemine Alveri loomingusse olid tugevateks alustaladeks, millele lavastaja rajas suurepärase põimiku 37 luuletusest, mida esitasid 8 lugemisteatri näitlejat.

Oli rõõm näha Tartu College’is nii palju rahvast (114 inimest). Ei provintsivalimised ega õhtul vallandunud vihmasadu hoidnud tagasi luulelembelist publikut. Tuli panna lisatoole. Huvi Betti Alveri luule vastu oli suur.

Suur huvi oli ka Endel Kõksi (1912-1983) õlimaalide vastu. Neist 7 kuulusid Urve Karuksi ja üks perek. Meema erakogusse. Kõks oli Alveri kaasaegne, kuid nende saatused olid väga erinevad. Mulle meeldisid kõik tööd, eriti Urve Karuksi portree (1979). Suurepärane idee eksponeerida siinsetes erakogudes peituvaid kunstivarasid. Seda võiks edaspidigi teha.

Saal pimenes, etlejad kogunesid publiku ette. Valgusvihku astus luuletaja Urve Karuks. Ta juhatas õhtu sisse, tsiteerides Betti Alveri poolt avaldatud seisukohti temaga tehtud harvadel intervjuudel. Kõlama jäid mõtted.... et pole täiuslikkust, vaid on igavene püüd täiuslikkusele, ... et igas inimeses peitub looja, mida tuleb osata avada, ... et luuletaja peab kogu oma olemusega seisma oma ideaalide eest, ....et kõige tähtsam on inimese „sisemine telg, hinge ja vaadete kindlus“.

Solist Avo Kittask esitas Roman Toi viisistatud Alveri luuletuse „Mina ise“, mida saatis klaveril Charles Kipper. Nii publik kui ka esireas istuv helilooja väljendasid oma heakskiitu tugeva aplausiga.

Seejärel astusid kordamööda ette lugemisteatri etlejad: Leiki Veskimets, Raivo Männama, Margus Tae, Killi Mirka, Andres Raudsepp, Eerik Purje ja Urve Karuks. Hakkas lahti rulluma Alveri rikas ja mitmekülgne luulekangas oma säravate ja dramaatiliste mustritega, mida publikule tõlgendasid erinevate stiilide ja maneeridega esinejad. Sobiva avaluuletuse „Suurest haardest“ (1939), milles kajastuvad küpsesse ikka jõudnud poetessi elu ja loomingu põhimõtted, esitas Raivo Männama.

Kava esimeses osas domineerisid luuletused Alveri varasemast loomeperioodist. Meelde jäid luuletused „Priiskaja“ (Andres Raudsepp), „Lähen müüjaks“ (Killi Mirka), „Noorus“ (Eerik Purje), „Pühapäevalaps“ (Margus Tae). Urve Karuks ja Andres Raudsepp esitasid koos luuletuse „Süda“, lugedes vaheldumisi eesti- ja ingliskeelset teksti. (Urve Karuksi tõlkes).

Arvan, et minuga nõustutakse, kui väidan, et luuletused, mis olid pähe õpitud, tulid esile kõige mõjuvamalt. Eerik Purje, kõige vanem grupis, oli kahtlemata õhtu staar. Ta oskas luuletusi meisterlikult ja mõjuvalt esitada, kasutades oma näitlejaannet mõõdukalt ja oskuslikult. Tulemus oli nauditav. Alveri luuletused „Ants Ablas“ ja „Tuju“ luges Eerik koos Leikiga. Väga pikas (6 lk!) ja raske tekstiga luuletuses „Tuju“, oli enamus teksti Purje kanda. Ja Eerik kehastus TUJU-ks olles kord irooniline, siis kapriisne, kord pilkav, siis jälle ahastuses, nii nagu vaja. Selle pika poeemiga lõppeski kava esimene osa.

Programmi teine osa algas samuti muusikaga. Avo Kittask esitas kaks laulu – „Helde andja“ ja „Hing“ Alveri luuletekstidele, millised on viisistanud Charles Kipper. Improvisatsioonid klaveril põimusid kava käigus osavalt mitmete luuletustega, tekitades spetsiaalse efekti Merli Tamtiku esitatud dramaatilisele luuletusele „Kellahääl“. See oli Merli esmakordne esinemine luuleteatris. Ta on hiljuti tulnud Eestist OISE’sse õppima. Merli loomulik maneer, tugev hääl ja enesekindlus jätsid väga hea mulje. Loodame, et näeme teda ka edaspidi Toronto publiku ees.

Teise osa pärliks oli minu arvates luuletus „Tulipunane vihmavari“ Leiki Veskimetsa esituses. Leiki suutis veenvalt kehastuda väikeseks tüdrukuks, kes tundis suurt rõõmu punasest vihmavarjust ja elas läbi selle purunemise kohutava tragöödia.

Margus Tae esitas selgelt ja jõuliselt luuletuse „Tähetund“ (1965), mis seab luulekeelde poetessi vastutuse oma elu ja tõekspidamiste eest : / Ja olgu öö kuitahes pilkalt pime – sa otsaeest ei pühi oma nime/.

Kava lõppes luuletusega „Tuulelapsed“ tsüklist „Väike perekonnalugu“ (1970), mille esitas kogu ansambel. See müütiline ja sümboolne poeem, mis kasutab tekstis konkreetseid Eesti kohanimesid, oli sobivaks lõppakordiks pikale kavale.

Esinejad olid ära teeninud kuulajate tugeva aplausi. Nagu ikka sel puhul kombeks, astus ette lugemisteatri „isa“ Aarne Vahtra, et avaldada tänu ja kiitust esinejatele. Ta tõstis eriti esile Urve Karuksi suurt tööd programmi kokkupanemisel ja lavastamisel ning kinkis talle tänutäheks punase roosi ja Betti Alveri portree. Ta tänas ka Avo Kittaskit ja Charles Kipperit kauni muusika ning Peeter Piili valgustuse eest.

Tänu väärivad veel Veikko Kalep ja Aarne Vahtra igakülgse abi eest õhtu korraldamisel. Aarne oli valmistanud ilusad ja ülevaatlikud kavalehed. Oleks hea meelega näinud luuletuste juures nende ilmumise aastaid.

Enne etendust, vaheajal ning õhtu lõpul oli avatud puhvet, mille eest hoolitses Hillside Cafe. Selle omanik Raivo Männama on tihti kaasa löönud eesti kultuuriüritustel ning oli ka seekord etleja rollis.

Ilus luuleõhtu lõppes. See õnnestus suurepäraselt. Hea meel oli tegijail ja kuulajail. Kohvi juues ja muljeid vahetades veeres ajaratas igaviku poole. Eesti suur luuletaja Betti Alver sai sel sügisõhtul meile tuntumaks ja lähedasemaks. Tema luule, teravmeelne, vaimukas, irooniline ning äärmiselt rikas sõnade ja väljendite poolest, rikastas meid kõiki.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus