M.V.

Kirjastuses „Ilmamaa“ ilmus Tartus Hellar Grabbi uus raamat „Seitse retke isamaale“, mis kirjeldab tema seitset käiku Moskva võimu all olevasse Eestisse aastail 1968, 1969, 1972, 1977, 1988, 1989 ja 1990. Aastail 1980-1987 ei antud talle Nõukogude viisat. Teatavasti sai Grabbi esimene mälestusteraamat „Vabariigi laps“ nii lugejate kui kriitikute poolt väga hea vastuvõtu. Sellest tehti kordustrükk, ajakirjanduses avaldati üheksa arvustust ja teos võitis Kultuurkapitali zhanriauhinna esseistikas, zhürii hindas selle kõige paremaks esseederaamatuks, mis aastal 2008 Eestis ilmus.

MV: Kas Sina jäid „Vabariigi lapse“ vastuvõtuga rahule?

HG: Muidugi jäin. Olin küll üllatunud. Auhinda ma ei lootnud — elan ju välismaal ja zhürii silm ei pruugi nii kaugele ulatuda. Helistasin zhürii esimehele Tiit Hennostele ja tänasin zhüriid õiglase otsuse eest. Huumor kuulub asja juurde.

MV: Sinu uus mälestusteraamat, mis hõlmab üle 400 lehekülje, ei ole „Vabariigi lapse“ otsene järg, kuigi kahtlematult on tegu Sinu mälestustega. Kas võib esimesele mälestusteraamatule eluloolist järge oodata?

HG: Kindlasti võib. Mõni peatükk on ajakirjanduses ilmunud. Ajakirja „Akadeemia“ 2008. aasta septembrinumbris on minu 40-leheküljeline essee „Geislingeni Eesti Gümnaasiumis“. See avaldatakse ühe peatükina järgmises eluloolises raamatus.

MV: Kodumaa külastamine oli omal ajal pagulaskonnas suureks tüliõunaks ja lahkarvamuste allikaks. Kohati läksid vahekorrad üsna teravaks. Kuivõrd Sinu raamat neid tülisid kajastab?

HG: Raamat ei ole kirjutatud tagantjärgi analüüsimiseks, ega ka mitte arvete õiendamiseks. Raamat räägib eelkõige sellest, mida mina oma Eestis käikudel nägin, kuulsin, kogesin ja mõtlesin. Raamatu aineks on Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Moskva poolt väevõimuga okupeeritud ja annekteeritud Eesti, mis ei olnud vaba ega polnud riik, mida ei valitsenud nõukogud, vaid Kremlis resideeriva Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo diktaat, mille poliitiline süsteem ei olnud sotsialistlik, vaid oli kommunismi Vene imperialistlik variant. Aga ometi oli see Eesti, meie isamaa.

MV: Kui laialt said Sa Eestis ringi liikuda? Siis valitsesid ranged piirangud, Tallinnast välja sai ainult erilubadega. Kui palju oli võimalusi kohalike inimestega kõnelemiseks? Kui avameelsed nad olid?

HG: Kolmel retkel seitsmest olin VEKSA külaline, see võimaldas väljasõite teha nende autoga, aga kaasas oli VEKSA aseesimees, kelle kuuldes ei saanud kohatud inimestega vabalt kõneleda. Kord olin „Spordilehe“, kord Tartu ülikooli külaline, kahel korral käisin turistina. Lubade saamiseks Tartu ja Pärnu raskusi ei olnud. Ilma loata tegin tuttava autos kauni sõidu 1969. a. läbi suvise Lõuna-Eesti Tartust Pärnu lõuna poolt Võrtsjärve. See marsruut ja kogu piirkond oli välismaalastele keelatud. Valgamaal olid raketibaasid. Aja jooksul käisin igas Eesti maakonnas, välja arvatud Hiiumaa. Täiesti suletud aladele nagu tööstuslik Ida-Viru ja Saaremaa pääsesin alles 1990. a., kui piirangud olid lõtvumas. Siis käisin ka Sillamäel, mis oli uraani töötlemistehase tõttu nii salajane linn, et Eesti elanikud pääsesid sinna vaid eriloaga ja 1978.a. ilmunud koguteoses „Nõukogude Eesti“ Sillamäe kirjeldus puudub, seda linna pole olemas! Olin selles linnas arvatavasti esimene välismaalane.

MV: Ma ei saa aru, kuidas Sul oli võimalik nii laialt ringi sõita? Kodumaad külastanud rääkisid tagasi tulles, et neil oli raskusi isegi Tartusse pääsemisega, rääkimata igast Eesti maakonnast. Sul jäi vastamata, kui palju ja kui avameelselt said kohalike eestlastega rääkida?

HG: Rääkisin sadade eestlastega kõikidest ühiskonnakihtidest. Ainuüksi Irja ja minu lähemaid sugulasi oli kolmekümne ringis — töölisi ja haritlasi, küüditamise ja vangilaagrid läbi teinuid ja parteiliikmeid. Kultuuritegelastega aitas jutule minu toimetatud ajakiri „Mana“, mis oli rahvuslikes kultuuriringkondades kõrgelt hinnatud. Sai vesteldud ka võhivõõrastega. Spordivõistlustel ajasin juttu pealtvaatajatega. Jutt ei piirdu spordiga, kaldub elamistingimustele ja sealt venelaste sissevoolule. Kõrtsis — pätiõllekatest noobli baarini — saab suitsu pakkudes või jooki välja tehes leti- või lauanaabriga kergesti jutule. Nii ka mujal. Avameelsust on raske hinnata. Pea kõigi sugulastega, mitmete koolivendadega, kirjanikega, eriti noorematega, oli jutt täiesti normaalne, sama kui taoliste isikutega lääneriikides.

MV: Kas sind jälitati? Kas sul KGB-ga tegemist tuli?

HG: KGB-ga tuli tegemist päris sageli. VEKSA juhatusse kuulus alati mõni julgeolekuohvitser. Väljaspool VEKSAt oli mul vestlusi nelja KGB ohvitseriga, kes ise sellisena esinesid. Nemad püüdsid mind ja mina neid. Tõenäoliselt oli mu tutvuskonnas KGB usaldusisikuid, keda kasutati minu jälgimiseks, mitte jälitamiseks. Visuaalset jälitamist viisid läbi nuhid ehk agendid koos KGB töötajatega. Viimased teostasid ka tehnilist, hiljem ehk elektroonilist seiret (kuulamisaparaadid, telefonid). Kui palju sellist siblimist mu ümber oli, kes teab. Võtsin asja rahulikult kui paratamatust.

MV: Esita lühidalt mõni huvitav seik.

HG: Pärnus viis KGB ohvitser „Ilmar“ mind konspiratiivkorterisse (safe house), pani lauale pudeli konjakit ja sakuskaks suure shokolaaditahvli ning viis jutu minu isale. Ta tegi ettepaneku anda sisse taotlus mu Norilskis maha lastud isa rehabiliteerimiseks, vihjates, et võimud on valmis vastama jaatavalt koos maja ja vara tagastamisega. Mul tuli esimest korda Eestis käies hirm peale. Kartsin, et nad rehabiliteerivadki mu isa, see tähendaks kolonel Grabbi mälestuse rüvetamist. Keeldusin kategooriliselt. „Ilmar“ oli pettunud, shokolaad otsas ja pudel tühi. Kõige ohtlikum ja pingelisem oli ülekuulamine Hobusepea tänaval OVIRi nimelise miilitsa-asutuse tagatoas, kus mulle esitasid küsimusi kaks Pagari tänavalt saabunud julgeolekuohvitseri. Mind süüdistati viibimises Lõuna-Eesti välismaalastele suletud piirkondades ning käsikirjade ja keelatud trükiste väljaviimises. Eelmisel päeval kooriti mind sadamatollis aluspesu väele ja konfiskeeriti rida asju. Laev läks Helsingi ilma minuta. Mind suunati tagasi hotelli, kuhu pidin jääma kuni ülekuulamiseni. Öösel ronisin Palace hotelli tagakülje köögiaknast välja ja hoiatasin neid, kellelt materjale sain.

MV: Siberisse Sind ei saadetud. Nõukogude võimu esindajate kõrval kohtusid paljude eesti vaimuinimestega.

HG: Jõudsin külastada suurmehi nagu August Annist, F. Tuglas ja Uku Masing nende kodus enne nende surma. Vestlemine nendega rikastas mu osalustaju eesti kultuuriloos terve põlvkonna võrra. Tutvusin uue põlvkonna esiriviga — Kross, Kaplinski, Runnel, Rummo, Unt, Meri, Valton jt.

Kõigest sellest ja paljust muust räägib Grabbi uus raamat. Lisaks esitab Grabbi teda käsitlevaid dokumente nõukogude arhiividest.

Märkmed: