Ilmus 20. sajandi kroonika kolmas osa (1961-81)
Eestlased Eestis 21 Jul 2006 Raul PettaiEWR
    Trüki   E-post   FB     
2002. a. andis Eesti Entsüklopeediakirjastus Tallinnas välja kapitaalteose „Eesti ja maailm — XX sajandi kroonika” I osa (528 lk.), mis kattis ajavahemikku 1. jaanuarist 1900 kuni 16. juunini 1940. Sel kuupäeval lõppes Eesti omariiklus Vene vägede sissemarsi tõttu.

II osa (591 lk.) toob meid 17. juunist 1940 kuni 31. oktoobrini 1961. Oktoobri lõpus toimus nimelt Moskvas NLKP 22. kongress, mida võib tagantjärele pidada kommunistliku impeeriumi lõppvaatuse avataktiks. Mõlema osa kohta olen ma varem andnud ülevaate. Selle aasta alguses ilmus III köide (414 lk.) — 1. nov. 1961 kuni 20. jaan. 1981. Koostamisel on veel IV ja viimane osa, mis viib sajandi lõpuni. Need on suured, rasked raamatud; neid annab tõsta.

Köidete formaat on sama. Peaaegu iga päeva kohta on antud mingi oluline sündmus, mis toimus kas Eestis või mujal maailmas. Tähtsamatest sündmustest leiame detailsemad ülevaated, lisaks rikkalik pildimaterjal. Tekst ja fotod on võetud ajakirjandusest, arhiividest jm allikatest. Keskmiselt on raamatutes iga kalendrikuu kohta 1-2 lehekülge. Sellest üksi nähtub, milline hulk informatsiooni siia on kokku kogutud.

Kuna teos on eeskätt mõeldud Eesti lugejatele, siis vähemalt poole sisust moodustavad välismaised uudised. Ülejäänud materjal puudutab Eestit ja muid NSVL-i osasid. Minule kui „välismaisele” lugejale on nauditav teksti erapooletu kroonikastiil. Asju on nimetatud nende tookordsete nimedega, ilma subjektiivsete kommentaarideta. Lugejale on jäetud vabadus kujundada ise oma arvamus. Tänu niisugusele käsitlusele saab tagantjärele mõnestki ajaloosündmusest hoopis laiahaardelisema pildi, mida sündmuste keskel olles polnud võimalik näha perspektiivi puudusel. Igasugune kroonika koostamine on subjektiivne ettevõtmine, sest tuleb ju teha valik, mida võtta, mida jätta. See on tõsi, kuid siingi annan ma teose koostajaile — arvukale kolleegiumile — kõrge hinde nende töö eest.

Kroonika 3. köide on sama põnev nagu kaks esimestki. Lahti rulluvad ajastu suurimad vapustused nagu Vietnami sõda ja Kuuba raketikriis, aga loeme samuti Lakewoodi 10. Eesti Mängudest (31. juuli – 2. august 1964) ja et seal osales ligi 2000 eestlast! Samuti peegelduvad Lääneranniku Eesti Päevad ja muud üritused. Pagulaseestlaste elust on suur hulk sissekandeid. Nendest mõned näited:

• 19. dets. 1961 sureb Floridas helilooja Adalbert Virkhaus.
• 21. nov. 1965 sureb New Yorgis Eesti peakonsul Johannes Kaiv.
• 24. apr. 1966 kohtuvad Eesti välisesindajad Londonis (fotoga).
• 14. juunil 1966: Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu istung New Yorgis (suure fotoga).
• 19. aug. 1967: artikkel Kanada Metsaülikooli kohta.
• 24. veebr. 1968: EV 50. aastapäeva pühitsemine USA-s, Kanadas ja Rootsis.
• 4. mai ja 16. mai 1968: Eesti Päevad Rootsis ja New Yorgis.
• 8. juuli 1972: Ülemaailmsed Eesti Päevad Torontos.
• 30. jaan. 1974: Bogotas, Kolumbias, sureb dirigent ja pianist Olav Roots.
• 12. juunil 1976 ja 5. jaan. 1977 lahkuvad manalasse näitleja Milvi Laid ja kirjanik Artur Adson. Neile järgneb 25. sept. 1980 Marie Under.
• 11. juunil 1977 avaldab peakonsul Ernst Jaakson NY-is kolm Konstantin Pätsi vangipõlves kirjutatatud ja säilinud kirja.

Välismaiseid uudiseid on rohkesti. On ära toodud kõik tähtsad poliitilised, majanduslikud, spordi- ja teadusalased sündmused. Aga leidub samuti palju muud, nagu Edward Kennedy Chappaquiddick'i episood (18. juuli 1969), Woodstocki rokifestival (15. aug. 1969), USA edukas lend Kuule (venelaste püüded sel alal lõppesid katastroofiga), siis veel Solzhenitsõni lugu, isegi The Beatles ja fotomodell Gigi.

Nõukogude Eesti kohta on palju huvitavat materjali — nii igapäevasest elust kui suurematest sündmustest. Üksteise järel kustuvad meile tuntud kirjanikud, muusikud, luuletajad, näitlejad jne. See on küll elu paratamatus, aga kuna ta siin ühte langes Eesti ühe raskema ajastuga, siis mõjub see kuidagi sümboolselt.

Üldiselt võib 1970-ndate aastate perioodi vaadelda kui N. Liidu parimat aega. Sõjaliselt oldi jõutud USA-ga enam-vähem samale tasemele. Sisemiselt tegi KGB aga ületunde, et Hrushtshovi „sula” igal alal karmilt kinni külmutada ning kompartei võimu tingimusteta kindlustada. Ja ometi ilmuvad müüris esimesed praod. Üha enam esinevad igasugused dissidendid, demonstratsioonid, julged väljaastumised, isegi rahvusvahelisel pinnal —mõeldagu vaid Tshehhi episoodile! Raamat annab hulga informatsiooni Eestis toimunud väiksematest ja suurematest vastuhakkudest. Need surutakse küll karmilt maha, kuid pinna all podiseb vaikselt edasi. Lisaks on kommunistlik süsteem ise muutumise serval. Kui juurde lisada üha enam ilmnev Nõukogude Liidu tehnoloogiline ja majanduslik mahajäämus muust maailmast — sellegi kohta on hulk viiteid —, siis pole ime, et võimumehed vaatasid 1980-ndate aastate lähenemisele murega. Oli tõesti põhjust!

Kas raamatul on puudusi? Kui jätta kõrvale asjade/sündmuste subjektiivsete hinnangute erinevused, siis on arusaadav, et sellises teatmeteoses võib leiduda tehnilisi vigu. Mul polnud võimalik kõike üksikasjaliselt kontrollida, aga niipalju ma leidsin: 9. sept. 1975 all on kirjanik Kaarel Eerme (Kanadas) surmakuupäevaks pandud ta sünniaeg. 7. sept. 1978 all on mainitud uurimust vabas maailmas kõrghariduse saanud eestlaste kohta. Selle autor oli Voldemar Kõiv, mitte Johannes Kõiv.

Kokkuvõttes: antud raamatust (ja kogu kroonikasarjas) võiks pikalt kirjutada, kuid soovitan asjast huvitatuil need teosed endale muretseda ja ise läbi lugeda. Sari on ainulaadne ülevaade Eesti lähiajaloost, mis on pealegi esitatud globaalsel tagapõhjal.

Lõpuks olgu esile tõstetud raamatute meeldivat tehnilist kujundust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus