Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 27. aprill 2016,
http://www.ohtuleht.ee/729817/...Kõige pimedam on öö enne hommikut. Vaikuses on kuulda tuule käes kõikuva tänavalaterna kriuksumist. Tema haiglase kuma sõõr heidab valgust risti-rästi jooksvale okastraattarale ja selle taga kõrguvale õõvastavale ja grafitiga soditud betoonmüürile. Kolksatab tukastava tunnimehe püssikaba. Eemalt on kuulda valvekoera haugatusi. Korraga lõhestab pilkast pimedust ussina vooklev LED-lampide valgus: see on üks neist paarist rongist, mis kihutab mööda Rail Balticut ühest tühjusest teise. Vaid korraks lõikab vaikust mööduva rongi kõrvulukustav kolin ja läinud ta ongi. Ja pimedust ei soojenda ühegi talumaja või möödasõitva auto valgusekiir – elu Rail Balticu ümbert on lahkunud. Möödub palju lõputult pikki ja venivaid tunde, enne kui kõik kordub. Metsa tagant aimub veretav koit.
Kärbsepaber terroristidele
Kui ma olen siin Rail Balticut ka veidi ilustanud, siis mitte palju. Rail Balticut nagu ka tänaseid lennujaamu saab ilmestama mitte rong ega kiirus, vaid turvateenistused. Rail Balticu rongi ei saa jalutada, tegemata läbi täielikku turvakontrolli ning selle asjanduse nägu Eestimaa poole saab olema okastraat. Väga tagasihoidliku arvestuse kohaselt saab Rail Balticu turvateenistus koosnema ca 5000 inimesest, kes saavad valvama paari raudlatti, mis pandud kõrge mullavalli otsa. Kas pole me juba märganud, et lennujaamade laienemine tähendab selle territooriumi laienemist, mis jääb okastraataedade taha ja kus lakkab vaba ühiskond ja algab erirežiim. Ärge jätke kotte maha! Ärge kasutage sidevahendeid! Pudelid ja vedelikud ning maniküürikäärid on keelatud! Meil on õigus teid läbi otsida, kinni pidada, mitte välja või sisse lasta! Kuigi me ei ole ju ametlikult vangilaagris.
Kuna Rail Balticu rongid saavad sõitma suurel kiirusel, võib kivikene või läbilipsanud jänesepoju rööbastel suure mürsuna kihutavale rongile ka tegelikult ohtlik olla. Ja kuna tegemist on näiliselt olulise, propagandistlikult monumentaalse ja tegelikkuses ka kosmiliselt kalli rajatisega, siis toimib ta mõistagi kärbsepaberina kõikvõimalikele terroristidele ja pullivendadele, mis tingib ka erilised kaitseabinõud jaamades ja trassil. Rail Baltic on Teise maailmasõja aegse Nõukogude partisani märg unenägu! Terroriste ei pruugi ollagi – nagu ka pagulasi –, aga ettekääne turvamishüsteeriaks on olemas ja lennujaamade kogemus kinnitab, et see ei jää tagajärgedeta.
Sisulist vajadust Rail Balticu järele ei ole. Kellel siis on üleliigset äri- või kallist puhkuseaega, et sõita 8 tunniga Berliini või viie tunniga Varssavisse, kui rehkendada isegi ulmelise keskmise kiirusega 200 km/h? Arvestades kiirendusi ja peatusi, võib kolmandiku sellele ajale otsa liita. Tartlasele veel kolm, võrukale neli tundi selleks, et pääseda selle ime selga kas Tallinnas või Pärnus ning eritasu eest võib-olla ka Raplas, kuhu Lõuna-Eestist naljalt üldse ei saa. Turvaprotseduurid – kolm dokumentide kontrolli, läbiotsimine ja mõnikord veidi ülekuulamist lisab veel tunni. Teeb kokku nii, et kolmveerand ööpäevaga Berliinis nagu niuhti. Elroni praktika – rongijuht sõidab valesse kohta, peatub vales kohas, varuosa ei ole – on siin välja arvatud.
Eesti lõpu algus
Meil saab olema Eesti ülemist kolmandikku pidi jooksev tamm, mis on piiriks loomadele, inimestele ja Eesti elule. Ei lähe palju aastakümneid, kui tekivad kaks keeledialekti, erinevad sotsiaal-majanduslikud etnosed, kaks omavalitsust: Põhja-rail-baltikum pealinnaga Haapsalu ja Lõuna-rail-baltikum pealinnaga kas Võru või Pihkva. Majandusgeograafilises mõttes peab Rail Baltic arvestama sellega, et tal tuleb vähendada Peterburi tõmbekeskuse funktsiooni Pärnu kasuks. Sellest tulenevalt väidan ma järgmist: seniste juttude põhjal, mis on udused ja plakatlikud, pole meil Rail Balticut vaja ka siis, kui ta meile valmisolevana tasuta kingitaks. Rail Baltic on Eesti lõpu algus või isegi lõpp ise.
Ent humanistidena ja kaastundlike inimestena andkem Balti raudteelastele veel mõni šanss vastata kahele küsimusele: kuhu see raudtee saab tegelikult minema ehk mis kohani ja kes või mis hakkab seda mööda sõitma või veetud saama. Pole vaja jutupilte ja uduseletusi. Piisab kolmest-neljast lausest. Mõistan, et vastamine küsimusele "milleks?" võib osutuda üle jõu käivaks.
Üks hea idee veel: ehitaks Eesti omaenese eelarvest kusagile metsade vahele kolmekilomeetrilise Rail Balticu lõigu tema täies ilus – okastraatidega, täisprofiilis muldkeha ja taraga. Et me kõik, kes me seda pärast taluma peame, näeks juba täna ära, mida see monstrum endast tegelikkuses kujutab. Nii ei saaks keegi pärast öelda nagu Utah’ ja Jordaania projektide või Mäo teeristi puhul – me ei teadnud, mida me tegime.
