Igihaljalt
Arvamus 02 Jul 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Olen Torontos sündinud ja mäletan üht-teist. Näiteks Bayview Extension’ile planeeritud Pottery Road’il ehk, nii nagu eestlased toona seda Eesti Maja poole viivat teed nimetasid, Poti tänaval jäi korterimaja ehitaja pankroti tõttu lõpetamata. Kohalikud nimetasid seda valgeks elevandiks, ning hoone pääses toonase 600.000 elanikuga Toronto mütoloogiasse.

Kolasin selles valges elevandis suviti oma nooruseas, hoolimata keelust oli sellesse põnev siseneda. Eks vanem vend oli ässitajaks. Koolivaheaeg võimaldas teisigi seiklusi. Sellesama valge elevandi juures oli mahajäetud tellisevabrik, mille juures valvet polnud, pakkudes jõngermannile – mida ma vist elu lõpuni olen – põnevaid kolamisvõimalusi kui palju!

Ja siis Doni jõgi. Kas olete kunagi kohanud poissi, kes ei taha õngeritva kasta, supelda veekogus? Seda sai samuti tehtud. Oi, olid ajad.

Nüüd aga, mitte just meeldivas, aga siiski keskeas, kus ainult vanus ootab, suhtun pisut teisiti nooruspõlve mängumaadesse. Ning lubage lisada, et oleks see olnud minu teha, oleksid need maad olnud hoopis teisel pool lompi, aga et sõda tuli ette, sündisin siin.

Lugesin rõõmuga, et ajaloolise tellisevabriku maa-alal on taastatud ökoloogiline turismipaik nimega Brickworks. Muide, lisaks isiklikule nostalgiale veetsid ka meie oma lapsed seal suviti aega. Ajakirja National Geographic järgi on kõnealune tellisevabrik maailma esikümnes kui ökoloogiliselt oluline külastuspaik ja sel suvel avatud lihtrahvale (loe: poisid, kes käisid kalal Donil) oma mandaadi tutvustamiseks.

Teadagi ei taastanud seda idüllilist noorpõlvekohta mitte erarahad, vaid riik koostöös sponsorite/doonoritega. Mind rõõmustab see – inimesed hakkavad taipama, et loodust tuleb kaitsta ühiselt ja et minevikupahesid saab ainult korrigeerida kollektiivselt, kuigi tean, et see sõna vihastab mitmeidki.

Meie ühispärand järgmistele põlvkondadele on edasi anda neid samu elamusi, mida allakirjutanu nautis Doni jõe ürgorus. Lapsena, siis kui inglise keel selge, lugesin Ernest Thompson Setoni lugusid ajast, mil tema seal liikus. Hiljem, juba täiskasvanuna avastasin Charles Saurioli kirjutisi, kuidas tema samas ürgorus telkis, ujus, loodust avastas. Mõlemate eelmainitute nimed on Suur-Toronto pargisüsteemis olemas, arvestades nende panust siinsele parkide süsteemile. Seda ei saa üle kiita.

Ja lõpuks teemani, mis lubas ülalolevat enesepaljastust. Toosama kunagi mahajäetud tellisevabrik, mis on tänu sponsoritele ja riigirahadele taastatud, kannab nüüd nime Evergreen Brick Works, asukohaga 550 Bayview Avenue. Sinna on lihtsaim pääseda jalgrattaga, nagu minagi enam kui 40 aastat tagasi tegin, aga ka parkimisplats, paraku maksuline, on olemas. Juulist augustini peab asutus loenguteseeria, millega loodetakse leida lahendusi tänapäeva urbaniseerumisele – rahvast rohkem kui maad, kõrged maamaksud ja majahinnad, ühistranspordi puudujäägid, hapniku, mida me kõik hingame, kvaliteedi langus heitgaaside tõttu. Keskendutakse transpordimuredele. Kas on selleks raha; kas tuleks autojuhtidele kehtestada lisamaksusid; kuidas lahendada muresid, mis kõik kasvavad sellest, et tahame kärmelt ühest kohast teise liikuda.

Kui faktid pole veel lugejani jõudnud, siis magistraal 401 on maailma enamkasutatav kiirtee, ja Toronto umbliiklus tähendab seda, et siinne suurlinn on Põhja-Ameerikas esikohal ühest kohast teise liikumise marsruudi pikkuse poolest. Arvan, et pakutud loengutele peaks iga inimene minema, kes muretseb inimkonna tuleviku pärast. Lisainfot saab internetist aadressil www evergreen.ca/move Viimane sõna tähendab muidugi, et aeg on liikuda, mitte käed rüpes istuda ja oodata teiste tegusid.

Arvan, et kui tahame kunagi näha taas poisikesi Doni kallastel õngitsemas, ühiskonna poolt loodud koormast vabana avaras looduses, on viimane aeg tegutseda ühiselt, inimkonnana.

TÕNU NAELAPEA
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus