Sõda oli äsja lõppenud. Väikeses Eesti külakoolis õpetasid lapsi ikka veel eestiaegsed õpetajad. Koolis ei olnud ühtegi pioneeri ega tehtud punast propagandat. Kui seitse klassi läbi sai ja õpilased oma koolist edasi õppima läksid, said nad teada, et olevat kõik pioneerid olnud.
Võib arvata, et paberite järgi käis selles koolis vägev kommunistlik kasvatustöö. Kui võtaksime täna arhiivist need paberid ja hindaksime nende järgi kooli õpetajate tegevust, peaksime nad purupunastena hukka mõistma.
Tavaline Eesti kool See oli minu vanemate kooliaeg, mida tean ainult nende jutu järgi. Oma kooliaega mäletan hästi. Meie klassijuhataja tahtis teha komsomoliklassi, see tähendab, et kõik õpilased oleksid pidanud kuuluma kommunistlikku noorsooühingusse. Õpetaja ise kommunistlikku parteisse ei kuulunud, aga küllap talle avaldati survet.
Sügisel korraldas kool komsomolilaagri, millest said osa võtta lisaks organisatsiooni liikmetele ka need, kes olid sinna astumiseks avalduse kirjutanud. Kuna laager võimaldas koolist ühe päeva puududa, kirjutasid üsna mitmed poisid avalduse. Olime siis 14-aastased.
Läks veel mitu aastat. Mõned poisid ei mõtelnudki minna komsomoli rajoonikomiteesse, et organisatsiooni astumine tegelikult ära vormistada. Aga direktor ei jätnud jonni. Need, kes avalduse olid esitanud, pidid enne lõputunnistuse saamist oma paberid korda tegema. Poistest said kommunistlikud noored.
Komsomoliklassi meist ei saanud. Siiski astusid Eestis peaaegu kõik noored sellesse organisatsiooni. Lõpuni jäid sealt eemale mõned üksikud, peamiselt need, kellel oli perekonnas mingi usuline tagapõhi.
Vägev silmakirjatsemine Keskkooli ajal tegin suviti endale veidi taskuraha. Kord oli töökaaslaste hulgas ka üks vene paarike, kes omavahel rääkis ainult komsomolitööst. Nende arvates oli see üks tõeliselt õige ja hea organisatsioon. Miks mina sinna ei kuulunud, ei mahtunud neile kuidagi pähe.
Tartu Ülikoolis tuli meessoost üliõpilastel läbi teha ka sõjaline õpetus. Üks minust mõni aasta vanem üliõpilane oli sõjaasjanduses osav ja tema nimi pandi autahvlile. Nime taha oli täie iseenesestmõistetavusega lisatud märkus „kommunistliku noorsooühingu liige”.
Seda rühma kamandav ohvitser tahtis eesrindlase komsomolisekretäriks teha. Kui üliõpilane ütles, et ta ei kuulugi komsomoli, küsis ohvitser hämmastunult: „Kas selliseid veel on?” Mõned üliõpilased tõusid püsti.
Sõjalise väljaõppe viimane etapp oli kahekuine laager Klaipeda lähedal. Noor leitnant pani meie nimesid kirja ja pidas loomulikuks, et kõik on kommunistlikud noored. Kui ta kuulis, et mõned ei ole, oli temagi imestunud: „Kuidas te siis ülikooli sisse saite?” Mis Venemaal võimatu, oli Eestis võimalik.
Kui käisin juba tööl, oli meie asutuses vaja vahetada juhtkonda. Sobiv inimene oli olemas, aga ta ei kuulunud kommunistlikku parteisse. Mehele tehti selgeks, et see formaalsus tuleb ära õiendada. Nii ta tegigi. Ta polnud ainus selline nendel aegadel. Kogu ühiskond silmakirjatses, erandeid oli väga vähe.
Vali ise, keda uskuda Teisipäevases Postimehes on avaldatud koopia dokumendist, mille järgi Arnold Rüütel astus kommunistlikuks nooreks 1946. aastal. President ise on rääkinud 1949. aastast ja koolipoolsest survest. Ajakirjanikud lehvitavad arhiividokumente ja otsivad neist vastuolusid presidendi sõnadega.
Lugesin internetist ühte Aleksander Einselni artiklit. Kindral kaitseb tuliselt praegust presidenti ja ütleb, et tema vastased on ju ka kõik endised kommunistid, kes juba üliõpilastena kommunistlikku parteisse astusid. Muuseas, Arnold Rüütel astus parteisse 36-aastaselt, kuigi sinna võeti juba 24-aastaseid. Ilmselt tuli ka tulevasel presidendil „formaalsus” ära täita, et ta Tartu näidissovhoosi direktorina töötada saaks. Kui hoog juba sees, hakkas lumepall ise kasvama.
Eks igaüks peab ise valima, millist endist komparteilast uskuda ning kui suure tõsidusega lugeda nõukogudeaegseid arhiividokumente. Kuigi see võib tunduda tülikas, on alati kasulik mõtelda oma peaga.
