2. novembri „Triipude lood“ moeparaadil esitleti rõivaid igast Eesti kandist — Lõuna-, Lääne-, Põhja-Eesti ja saared. Ja igal esitatud rõival omamoodi, unikaalne saamise lugu — näiteks Linda Norheim Brookes’i Kuusalu rahvarõivaste lugu.
Linda on Kanadas sündinud, ema poolt hiidlane, isa poolt norralane. Identiteedi poolest peab Linda ennast Kanada eestlaseks ja nagu varasemate generatsioonide eesti naised, soovis ta endale valmistada oma kodukandi rahvarõivaid, mis peegeldaks tema identiteeti. Torontos üles kasvanud, tahtis Linda endale „Toronto kihelkonna“ rõivaid, aga kuna sellist asja polnud olemas, hakkas Linda rahvarõivaste raamatuid uurima, et leida midagi muud, mis oleks temale meelepärane ja samas paneks ta käsitöövõimed ja -oskused proovile.
Peale põhjalikku ja pikaajalist uurimist oli otsus tehtud, aga tõuke tegemiseks sai Linda alles siis, kui ta mõned aastad elas, õppis ja töötas Eestis. 1997.a. viibis parajasti Tallinnas ka käsitööhuviline ja tulevane EERK’i (Eesti Etnograafia Ring Kanadas) taasasutaja Anu Sepp, kes kutsus Linda kaasa rahvarõivaste käsitöökursustele Rahvakultuuri Keskuses.
Õnneks sai Linda neil kursustel väga palju nõu ja abi, sest ta oli teinud harukordse otsuse ja valinud endale Põhja-Eesti 18. saj. lõpu poolse Kuusalu rõivastuse, mida pole varem Torontos nähtudki. Kriteeriumiks rõivaste ilu, ühtesulav värvide kombinatsioon ning omapära — kõik komplekti osad on väga erinevad uuema aja Kuusalu kostüümi pikitriibulise seeliku ja lilltikandiga kaunistatud käistega.
Linda mustal, kitsal villasel seelikul ehk ümbrikul on äärekaunistuseks laial villasel riidel (kõverikul) tihe, peen, rikkalik lillkirjas helmestikand (
beadwork). Helmeskaunistus teeb seeliku niivõrd raskeks, et Linda kandis moeparaadil — äparduse vältimiseks — kahte vööd, alumine nahast ja pealmine kootud. Linda ettevaatlikkus tasus ära, seelik jäi paika püsima!
Tundub, et rõivaste valimise juures lõi Linda hiiu päritolu siiski välja. Kuusalu 18. saj. rõivaste juurde kuulub seljale rippuv vaskettidest vööilustus, mis hilisemal ajal kaotati — vöökaunistus, mis on jäänud tänapäevani hiiu rõivaste omapäraks. Oletatavasti jäi Linda
ema Pühalepa rahvarõivaste rõhkude iga sammuga võetud mõnus kilin-kõlin Lindale kas alateadvusse või südamesse püsima. Linda tulevaseks projektiks ongi muretseda oma Kuusalu komplektile õiged rõhud.
Ja nagu „Triipude lood“ moeparaadil mainiti, on Linda rõivastel rahvusvaheline maik juures — alustatud Eestis, edasi meisterdatud Gambias (Aafrikas), kus Linda mõned aastad elas ning lõpetatud kodulinnas, kui perekond kolis tagasi Torontosse. Ja käsitöökunstniku Linda tulevikuplaanid? Ehk „Toronto kihelkonna“ rõivaste kujundamine?
Ellen Leivat — MEERK komitee
