Ideoloogiline rahvuslus lülitab mõistuse välja DELFI
Arvamus 06 Apr 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Raul Veede
www.DELFI.ee

Reedeses Postimehes jutustas Eva Piirimäe moraalsest ja ideoloogilisest rahvuslusest. Mõistlik jutt ja kenasti kirjutatud, ilma teksti tähtsate nimedega üle külvamata. Ainult praktilisi näiteid jäi minu jaoks väheks.

Minu arvates on rahvuslusele ideoloogiliselt lähenemise suurim miinus selle emotsionaalsus: mõistus lülitatakse välja, maailm võõbatakse mustvalgeks, reaktsioonid muutuvad kiireteks ja arututeks.

Samas lehes kirjutab lugeja: "Mul on südamest kahju, et praeguses Eestis soovitakse järjekindlalt hävitada meie rahvuslust ja ajalugu." Seda vastuseks kellegi Eesti hümni vahetamise teemalisele kirjale. Mitte ettepanekule Eesti riik laiali saata.

Normaalne ideoloogiapõhine reaktsioon on paanika, hüsteeria ning vaenulikkus. Lubatav on ainult üks, õige seisukoht; kõiki teisi peetakse vaenulikeks ja neile vastatakse rünnakuga. Oluliste teemade lahendused on kivisse raiutud, mingit arutelu ei tohi tekkidagi. Mul on südamest kahju inimestest, kelle maailmanägemine on sedavõrd kitsas, et nende silmaring kahaneb vaatepunktiks.

Emotsionaalsusest üksi poleks ju hädagi, isegi kui mõistus seda ei piira ega tasakaalusta. Paraku ei piirdu kõik hüsteerilised inimesed kõigis olukordades sõnalise vägivallaga. Ideoloogiline maailmavaade, milles puudub enesekriitilisus, viib vägivallani, olgu selle põhjenduseks siis rahvus, usk, riik või ühiskonnaklass.

Eesti ajalugu näitab selgelt, et isamaa ja omariikluse eest ei pea alati keegi surema: vastasseise saab ka teisiti lahendada. Paraku ei suuda me sellest õppida. Ideoloogiliselt on parem, kui iga konflikti käigus keegi sureb. Ideoloogia vajab märtreid ning puhtemotsionaalsed inimesed usuvad, et neistki oleks õilis isamaa eest surra.

Tõsi, ideoloogide ja ideoloogia tavatarbijate seisukohad erinevad mõnevõrra. Tavaliselt kipub siiski olema nii, et ideaalide eest sureb mitte see, kes neist tribüünil kõnet peab, vaid keegi teine, vähem tähtis ja asendatav. Pätsil ja Tõnissonil ei olnud vähimatki kavatsust enda elu tegelikku ohtu seada; Vilms oli noor vihane mees, kellega juhtus tööõnnetus. Enamik Eesti omariikluse algatajatest Vabadussõjas rindele ei kippunud ning see, mis juhtus pärast 1940. aastat, oli planeerimatu. Savisaar end teletorni ei barrikadeeerinud ning relva ei hoidnud. Ja Pronksiööl ei surnud mitte Maksim Reva ega Dmitri Linter.

Kõned on ilusad kuulata, retoorika toob hinge ülevuse ja ühtsustunde. Ka Aaviksoo silmis helgib säde ja suust voolab sulamett, kui ta järjekordsel aastapäeval või suursündmusel esineb. Miks mitte talle plaksutada?

Ent enne, kui kellegi kauneid sõnu kordama või nende alusel tegutsema hakkad, tasub aru taas sisse lülitada ning oma peaga järele mõelda, mis on ilukõne tagajärjed sinu enda, su pere ja naabrite jaoks. Terviklik inimene vajab nii tundeid kui ka mõistust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus