Idapiiri fikseerimine Tartu rahugakaardile. Histrodamus
Ajalugu 19 Jul 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Idapiiri fikseerimine Tartu rahugakaardile.
 - pics/2015/07/45367_001.jpg
veebruar 1920
http://www.histrodamus.ee/?eve...
Eesti Vabariigi idapiiri määramine toimus Tartu rahukonverentsil, mis algas 1919. aasta 5. detsembril. Juba 8. detsembril esitasid mõlemad pooled omapoolse piiriprojekti. Eestlaste arust oleks tulnud piir tõmmata üpris sügavale Venemaa territooriumile, haarates ingerlaste asualasid ning isegi Setumaast ida poole jäävaid vene rahvastikuga piirkondi.

Nõukogude Venemaa esindajate esimene projekt oli mõneti veelgi ambitsioonikam: piir pidi algama Kunda lähedalt, kulgema üle Viru-Nigula kuni Peipsi looderannikuni ja seejärel mööda vana kubermangupiiri. Seega oleks kogu Peipsi jäänud Venemaale, samuti kogu Narva linn koos oma tööstusettevõtetega, lisaks kogu Ida-Virumaa põlevkivi. Kumbki pool ei võtnud aga algset piiriprojekti eriti tõsiselt.

Juba 9. detsembril esitasid mõlemad pooled uue projekti. Nõukogude pool oli teinud suuri järeleandmisi: loobutud oli Ida-Virumaast ja piir tõmmatud Narva jõele, olles nõus linna loovutama Eestile, aga Venemaa oleks pidanud jätma endale Ivangorodi ja Narva saared, kus paiknes suurem osa linna tööstusest sealjuures ka Kreenholmi manufaktuur. Lõunas pidi Petseri jääma veel Venemaale, aga üpris napilt. Eestlased olid piirijoont tõmmanud tagasi umbes 10-15 km: see kulges Luuda lahe keskpaigast alla korduvalt murtud sirgjoonega kuni Peipsini, kus piiri tõmmati veidi Eesti poole. Lõunas oleks pidanud Irboska jääma veel Eestile.

Peagi jõuti ähvardava retoorika ning ajalooliste argumentideni, mis kujunesid üsna absurdseks. Nõukogude pool leidis, et Tartu on juba Jaroslavi ajast venelaste linn, Eesti pool ütles aga, et Vene riigi rajaja Rjurik oli pigem eestlaste hõimukaaslane. Vene delegatsiooni sõjaline ekspert tuli välja teooriaga, et Piirisaar pidi kindlasti jääma Venemaale, sest seal olevat hiiglaslikud soolakaevandused, mis varustavad kogu Loode-Venemaad. Kuna Nõukogude poole esindaja sõitis Tartust minema, katkesid läbirääkimised üldse.

Detsembri keskpaigas saabusid Nõukogude Venemaa esindajad tagasi. Kuna detsembri keskel toimusid Narva all kõige verisemad lahingud, siis 16. detsembril tegi läbirääkimiste Eesti poole juht Jaan Poska ettepaneku - kuna Vene pool pole Eestile kuidagi vastu tulnud - katkestada rahuläbirääkimised. Venemaa esindajad olid ultimaatumist kohkunud ja leidsid, et on valmis läbirääkimisi jätkama. 17. detsembril esitasid Nõukogude Venemaa esindajad kolmanda projekti, milles oli piiri liigutatud juba Narva jõe idakaldale, nii et Eesti oleks saanud ka jõe saared ja Ivangorodi. Piiri tõmmati ida poole ka lõuas, nii et Ibroska oleks pidanud minema Eestile.

Kolmanda kava üle algasid tõsisemad läbirääkimised, Vene pool tegi veel järeleandmisi ja 24. detsembriks jõuti nii kaugele, et oleks võinud lepingule alla kirjutada. Eestlaste jaoks ootamatult tuli Nõukogude Venemaa esindaja aga välja nõudmisega, et Eesti peab looma kümne kilomeetri raadiuses mõlemal pool Narva jõge demilitariseeritud tsooni, mis oli julgeoleku vaatepunktist Eestile täiesti vastuvõtmatu. Jõe idakaldal oleks võinud sellega nõustuda, aga lääne pool oleks see olnud liialt ohtlik, sest selle vallutamisel oleks olnud võimatu takistada edasist Punaarmee sissetungi. Läbirääkimised katkesid taas, et Punaarmee juhatus võiks proovida veel viimast korda 29.-31. detsembril Narvat vallutada. Armee rünnakujõud oli aga nii murtud, et taas alustati läbirääkimisi ja Nõukogude pool võttis tagasi nõude demilitariseeritud tsooni loomiseks.

Vene pool tegi veel täiendavaid järeleandmisi, nii et 31. detsembri õhtul kirjutati kõigepealt alla vaherahu lepingule ja kuulutati sisuliselt lahendatuks piiriküsimused. Formaaljuriidiliselt mahutati piirileping Tartu rahulepingu teksti ja Eesti-Vene piirist võib rääkida alates 2. veebruarist 1918. Lõplik piir kulges nii, et Eestile jäi 11 kilomeetri ulatuses maad Narva jõe idakaldal, mis moodustasid kolm valda. Peipsil tõmmati piir üle järve kujutleva keskkoha, Pihkva järvest jäi aga umbes 2/3 Venemaale. Piiri lõunalõigus kulges see Irboska jaamast veidi ida pool, umbes nii, nagu Eesti teine piiriprojekt oli ette näinud, jättes Setumaa selgesti Eesti Vabariigile.

Eesti ajaloo atlas. Tallinn, 2006
Vahtre, Sulev. (toim.) Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005

Foto:A.Kriiska, A. Tvauri, A. Selart, B. Kibal, A. Andresen, A. Pajur Eesti Ajaloo Atlas 2006 lk 106
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus