Laupäeva, 26. jaanuari õhtupoolikul kogunes arvukas hulk torontolasi, peamiselt muusikasõpru, Vana-Andrese kirikusse, et saata viimsele maisele teekonnale lugupeetud organisti, koorijuhti ja heliloojat Lembit Avessoni. Lisaks kaasmaalastele leidus ka tuttavaid teistest rahvustest, sest lahkunu muusikaline talent oli hästi tuntud ja hinnatud kohalikes muusikaringkonnis. Eesti ja inglise keeles toimunud leinatalituse viisid läbi praost em Tiit Tralla ja koguduse õpetaja Kalle Kadakas. Organistiks oli dr Roman Toi.

Talitus algas dr Toi pikema oreliprelüüdiga, mis koosnes kolmest variatsioonist teemadel: „Oh võta mind, mu Jumal“ (F. Silcher), „Meil aiaäärne tänavas“ (eesti rahvalaul) ja „Järv“ (L. Avesson). Seejärel laulis ühendkoor Heli Tenno juhatusel E.E.L.K. Vana-Andrese Segakoori moto, mis on Lembit Avessoni loodud. Umbes 50liikmelise ühendkoori tuumiku moodustasid koguduse segakoori ja endised Musica Divina lauljad, kellele lisandus kõigi teiste kohalike kooride liikmeid ja üksiklauljaid.

Leinatalituse keskel mängiti plaadilt osa Avessoni instrumentaalpalast „Sinfonietta for Strings“, mis salvestatud ühel viimastest Musica Divina kontsertidest. Seitsmeliikmeline naisansambel, mis kandis nimetust „Lembit Avessoni sõbrad“, laulis Rosemarie Lindau juhatusel lahkunu helindi „Adoramus Deo“.

Talituse lõpus oli kolm järelehüüet, neist esimene muusikaline. Sama kiriku läti koguduse organist David Smits meenutas lühidalt oma kokkupuuteid naaberrahva organistiga ja rõhutas, et lahkunu hindas ja armastas Bachi, ning ta esitas orelil viimase helitöö „Liebster Jesu, wir sind hier“. Dr Patricia Vicari, üks varasemaid Musica Divina liikmeid ja hea sõber meenutas tänutundes aastatepikkuseid kokkupuuteid nii muusikalisel kui isiklikul pinnal. Koguduse esimehe asetäitja Heikki Paara andis lühiülevaate lahkunu muusikalisest tegevusest üldse ja viimastest aastatest koguduse organistina.

Ühendkoorilt kõlas veel Asta Ballstadti ja Heli Tenno juhatusel Avessoni „Kyrie“ ja Topmani „Requiem“. Seejärel mindi ükshaaval lahkunule sümboolse liivapuistamisega viimast austust ja lesele kaastunnet avaldama eesotsas õpetajate Arho Tuhkru ja Endel Ulpiga, kes mõlemad laususid lühidad jumalagajätusõnad. Lätlasest kolleegi orelihelide saatel viidi organisti põrm välja kirikust, mille võlvide all nii palju kordi olid kõlanud tema sünnitatud helid samal instrumendil.

Kõik leinatalitusest osavõtjad olid palutud ülakorrale koguduse juhtkonna poolt korraldatud peielauda, kus oli võimalik kohvitassi ja suupistete juures vabalt vestelda ning sõeluda helgete mälestuste sõredat liiva. Seal võtsid veel sõna õpetaja Kalle Kadakas, lahkunu sugulane Kersti Lepik ning oma muusikalisi mälestusi jagasid Tamara Norheim-Lehela ja Andres Raudsepp. Tagasihoidlik mees, kes elu jooksul kunagi suurt seltskonda ei armastanud, rääkimata isiklikust tähelepanust, oli postuumselt sattunud korraks rambivalgusse. Miski ei iseloomustanud Lembit Avessoni ta eluajal nii tabavalt ja selgelt kui tema võime märkamatuks jääda. Sama selgelt on nüüd märgatav tema puudumine.

Märkmed: