Rein Veidemann, Postimees

Teises maailmasõjas langenute mälestusmärgi – selle kvalifitseerimine hauatähiseks oli poliitiline ettekääne – peaaegu sõjalise operatsiooniga teisaldamise saldo ootab veel kokkuarvamist.

Kuid selle peamise kaotuse kõrval, milleks oli vaevaliselt, aga siiski lootusi hellitavalt kulgenud Eesti venelaste integratsiooni nullimine, täpsemalt, selle selge asendamine assimilatsioonisunniga, tuleks ilmselt sama oluliseks pidada hoopi eesti rahvusteadvusele.

Iroonia on selles, et Eestis kõige suuremat liberaalsust jutlustavast erakonnast ja tema liidrist on saanud toorel vastandumisel toimiva natsionalismi praktiseerija.

Juba sellest aastatagusest hetkest peale, kui Andrus Ansip laskis end provotseerida äärmusrühmitustest ja kujundas pronksmehest oma ning Reformierakonna valimiskampaania ühe nurgakivi, sai selgeks, et eesti kultuur kui eesti rahvusteadvuse keskne narratiiv peab loovutama koha riigipoliitilisele rahvuslusele.

Sisuliselt tähendab see ühemõõtmelise rahvusriigi kontseptsiooni kehtestamist, kus teistsuguseid identiteete käsitletakse «võõrastena», kelle suhtes tõrjemaagilisele ja väljasulgevale käitumisele leidub alati motiive ja õigustust. Tagasilöök oli täiesti ootuspärane.

Politoloogid ja kulturoloogid on korduvalt osutanud, et sõjas langenute mälestusmärk kujutab endast kohalike venelaste minapildi olulist detaili, mis aitab siduda nende põlvkondlikku mälu ühtseks tervikuks ja on ka – paraku Venemaa poolt propagandistlikult ja suurriiklikult survestatud – sillaks nende kultuurilisse päritoluruumi.

Eestlastel seevastu on suhtumine mälestusmärki palju ambivalentsem, mida kinnitasid ka küsitlused kuju eemaldamise vajalikkuse üle. Oli lepitud sellega kui lihtsalt linnaruumi tähistusega, nagu on lepitud vene õigeusu kirikuga Toompeal, mis rajati sinna 20. sajandi algul vene kolonisatsiooni põlistamise sümbolina.

Sakslaste kolonisatsiooni sümbolid on sujuvalt sulandatud eesti kultuuri- ja poliitilisse ruumi. Küllap oleks läinud nii ka Tõnismäe pronksmehega, kui selle eemaldamisaktsioon – eriti sellele eelnev ja seda saatev retoorika – poleks resoneerinud kunagise mõisate põletamise diskursusega.

Ajalooliselt on eesti rahvuslik identiteet otsinud kiiluna oma «suurt jutustust» Saksa ja Vene ülemvõimu vahel. Kätte võitnud oma riigi, ilmutati suuremeelsust rahvusvähemuste suhtes, mille väljenduseks oli 1920ndatel aastatel Euroopa õigusruumis ainulaadne, praegu kahjuks üksnes formaalselt toimiv kultuurautonoomiaseadus.


Teise maailmasõja tulemusena kujunenud arvuka vene kogukonna kultuurautonoomiline «hõlmamine» on muidugi problemaatiline.

Viisteist aastat suutis Eesti siiski hoida lahus ühelt poolt kodanikkonna formeerimise (siin on küllaltki kitsad ja ranged väravad) ja teiselt poolt rahvusluse temaatika. Viisteist aastat suudeti hoida venelasi tänavale tulemast.

Ühe mehe ambitsiooni nii Eesti enda kui ka piiritagused ärakasutajad, valitsuse sügav valearvestus viisid aga kodaniku- ja rahvustunde lähenemiseni kriitilisele massile – tulemuseks plahvatuslik ahelreaktsioon, mis vähemalt pikaks ajaks jääb tumestama ka eestlaste endi rahvusteadvust.

Avatud kultuurrahvusluse asemel on mitmed poliitikud oma käitumisega sisendanud eestlastele rahvuslust kui kõrgemat seisust. Oleme ühelt poolt venelaste suhtes lähedal samasugusele isanda positsioonile, nagu olid seda sakslased eestlastele sajandeid (sh Balti erikord Vene riigis), teiselt poolt püüame kompenseerida õhukest riiki ja hajuvat kultuurituuma (turumajanduse survel üha hapramaks muutunud rahvuslikku väärtussüsteemi) küll retoorilise, aga eelmisel nädalal lausa füüsilise musklinäitamisega.

«Plats puhtaks!» ja «Möla maha!» taktika võib ju end õigustada hetkepingete lahendamisel, aga vimm miilab edasi ja ootab oma võimalust taas esile purskuda.

Sellest arutlusest – mis kindlasti tundub keeruline neile, kes otsivad lahendusi kirvemeetodil – tulenevad mitmed eesti rahvusteadvuse uued semiootilised traumad ehk tähenduslikud möödamõistmised. Panen tähele, et olukord ei ole tõstnud meie rahvuslikku eneseväärikust.

Pigem vastupidi, oleme surutud eneseõigustuse diskursusesse. Ebakindlus, piinlikkustunne, et nii läks, on segatud kättemaksu ja ülevõimu tundega. Lootus, et eesti kultuur rahvusteadvuse sakraalse keskmena on põhiline «eestlane olla on uhke ja hää» võimendi, on asendumas kroonupatriootliku kohustusega koonduda kultuurilistes avaldistes võimu ümber. Midagi sarnast 1930ndate Eestiga.

Siit omakorda koorub kahtlus kriitilise diskursuse võimalikkusest ülepea, sest valitsuse või tema juhi tegevuse õigustatuse ja moraalse legitiimsuse kahtlus juhib kritiseerija stigmatiseerimisele, «märgistamisele» riigireeturiks või vastutöötajaks eestimeelsusele.

Eestlaste rahvusühtlus võtab üha enam «üks riik, üks juht, üks partei» vormi. Rahvuslikku koondumist käsitletakse koondumisena valitsuse ümber, mille dikteerivaks pooleks on teadupärast valimiste võitja.

Aga hoop rahvusteadvusele tähendab ka seda, et eesti kultuurinatsionalismi tuumaks olevat «vaimult suureks pürgimise» ideoloogiat on nüüdsest äärmiselt raske seletada, ilma et seda ei tõlgendataks «teise» ja «teistsugususe» diskrimineerimisena.


Konkreetselt, kuidas küll kujutada ette eesti kirjanduse ja kultuuri vastu aupaklikkuse sisendamist eesti keeles selle aasta septembrist alates vene koolides?

Mis saab eesti kultuuri tutvustamisest Venemaal? Kuidas elame kaasa vene kogukonnast pärit sportlastele Eesti koondistes, kui teame, et nende rahvuskaaslased peksid segamini Tallinna südalinna? Jne.

Ent kõige tähtsam eesti rahvusteadvusele tasakaalupunkti taastamisel on kahtlemata kahe kogukonna vahelise dialoogi taastamine. On täiesti lootusetu, et seda saaksid teha erakonnad. Seda enam, kui äsjane Moskva emissaride visiit üksnes rikkus võimalust dialoogi algatada.

Ma olen nördinud, et parlamentaarses Eestis istub riigikogu kõige kriitilisemal hetkel põõsas, kui ta kohus oleks kanaliseerida erimeelsused ja otsida palavikuliselt uut kooskõla.

Eestis, kus peaaegu võimatu on leida poliitilise järelevalveta ja erakonnastamata eluala või avalikkuse nišši, on ometi selge, et dialoog saab alata ainult eikellegimaalt, mille eestvedajaks võiksid olla ülikoolid, Ühiskondliku Leppe Sihtasutus.

Ja Tõnismäe kolmnurgalegi tuleks anda kõigepealt eikellegimaa staatus.

Seejärel võiks sinna kujundada lepituse memoriaal, ruum, mis oleks avatud kõigile neile, kes tahavad, et ajalugu ei dikteeriks tulevikku, vaid jääks õppetunniks, mille kordumist püütakse vältida.

Märkmed: