Pühapäeva hommikul, Baden-Badeni Brenner`s hotellis, peale eelmisel õhtul aset leidnud edukat kontserti Baden-Badeni Festspielhaus´s Luzerni Sümfooniorkestriga ning enne reisi Pariisi, kus õhtul toimub esinemine sama programmiga Theatre des Champs-Elysèes, leidis maestro aega vestluseks temale suurt südamevalu tegeva teema üle.
Sest, mis meelel – see keelel: Eestimaa ja suhtumine kultuuri.
Maestro Neeme Järvi Baden-Badeni Festspielhaus´s Luzenri Sümfooniorkestriga F: Meeli Bagger
Globaalselt vaadatuna on Eesti provints ja teatud mõttes ka kogu Ida-Euroopa. Läheb tõenäoliselt veel ca 50 kuni 60 aastat enne kui seal tõelised muutused toimuvad. Viiskümmend aastat okupatsiooni on teinud oma töö. Pea kõik toimub endiste nõukogude mallide järgi, see on nõukogude süsteemi järelkaja.
Kuid isegi nõukogude korras oli midagi head. Üks vähestest eelistest, mis toimis endises Nõukogude Liidus oli see, et pöörati suurt tähelepanu tippkultuurile st. professionaalsele kultuurile. Selle tegevuse eesmärgiks oli näidata maailmale, et eksisteerib, ja veel nõukogude riigi toetusel, maailmatasemel hinnatav nõukogulik kultuur. Selleks olid loodud riiklikud institutsioonid ja need funktsioneerisid (kulturiministeeriumid ja kunstide valitsused igas liiduvabariigis jne).
Praeguses Eesti Vabariigis, milline on leidnud tagasitee Euroopasse ja loeb ennast demokraatlikuks riigiks, on ainult 1 kultuuriminister ja tema ei otsusta midagi, vaid tema keskpärased ametnikud.
Praegused eesti poliitikud leiavad, et professionaalne kultuur pole tähtis. See ei too midagi sisse, st. füüsilist raha riigikassassse juurde ta ei too. Aga image ja võit selle läbi? Mida see maksab? Mida see sisse toob?
Eesti võib uhke olla ühe unikaalse nähtuse üle maailmas – meie laulupeod. On ju ka fanatstiline. Kuid kultuur ei ole ainult laulupidu. Laulupeod kutsuti omal ajal ellu, et kaitsta hääbuma hakkavat eesti keelt. On ju tore üheskoos eesti keeles laulda. Keegi ei vaidle sellele vastu.
See tähendab, et meie esivanemad käitusid targemalt, olid ettenägelikumad, globaalsema mõtteviisiga. Veel üks näide: miks vanemad saatsid ennemuiste oma lapsed õppima Peterburgi? Sest oli vajadus haritud ja helgete peade järgi, et nendest saaksid inimesed, kes viivad edasi eesti kultuuri, et meie väikesel rahval oleksid oma professionaalid.
Kuid hetkel ei tegele professionaalse kunstiga keegi. On ainult diktaat, aga see on vägivald, valitsuse poolt peale sunnitud käitumine, mis ei lase kunstialasid areneda.
Tavainimesele tippkultuuri sisse sööta pole võimlik, seda ükskõik millises riigis. Selline inimene ei saa aru mis on professionaalne kultuur ja milleks on see vajalik? Kulutab ainult maksumaksjate raha. Aga rahva arusaamisi ja mõtlemist on võimalik suunata kui riigijuhid seda tahavad kui see on neile oluline. Trammijuht peab saama sama palju palka kui ERSO viiuldaja – see on Eesti valitsuse ja ka tavainimese seisukoht.
Sellisele arusaamisele olen jõudnud paljusid lugejakirju lugedes, seda kaudu olen õppinud tänapäeva Eesti inimest tundma.
Üks sümfooniaorkester, seda enam veel üks riiklik sümfooniaorkester, ei ole pelgalt kultuuriasutus, ta on midagi rohkemat. Orkestril peab olema juht – kunstiline juht ning peadirigent. Ja see inimene peab saama, on kohustatud töölepingu järgselt (vähemalt mujal maailmas), oma otsustega orkestri töö ja plaanide tegemisel ainuisikuliselt toimida. Sest ta vastutab tulemuste eest. Nii funktsioneerib see normaalselt igas demokraatlikus riigis. Sellised otsustamisõigused olid mul Eestis kahjuks ära võetud.
Meie ERSO on võitnud rahvusvaheliselt, globaalselt vaadatuna, väärika Grammy auhinna, st. ERSO on maailmatasemel kollektiiv. On potensiaali ja perspektiivi.
Teisalt aga mõned näited igapäevast: ERSO orkestrandil on ligi 4 x madalam palk kui meie naabermaades Soomes või Skandinaavias. Teenides orkestris ei saa muusikud ennast ja oma pere ära elatada, rääkimata ebanormaalsetest töötingimustest. Milline on motivatsioon noortele andekatele muusikutele? Orkester ei saa teatud tükki mängida kuna puudub raha nootide ostmiseks. Heliplaadistusteks puudub raha, sest ka see pole orkestri eelarvesse kalkuleeritud?
Raha ei ole sellepärast, et rahalisi vahendeid üldse ei oleks, vaid et mõtlemine on vale.
Minu nägemuse järgi pole ERSOl hetkel rahvusvahelist perspektiivi, on vaid seisak ja seda 4 -5 aastaks.
Kitsus ja piiratus ei lubanud mul tegeleda suurte asjadega Eestis, kahju, sest meie plaanid olid globaalsed ja paljulubavad. Mulle on vastuvõetamatu põhimõte, et toetada tuleb seda kultuuri, mis iseennast ära tasub!
On alati põhjus ja tagajärg. Miks kõik normaalne pole praeguses Eestis veel võimalik - sest Eesti pole oma arengus kahjuks ikka veel maailmatasemel. Eesti on sõltuv politiikutest. Märksõnaks on võimu näitamine, selline käitumine on aga kuritegu.
Omavaheliste ebaselguste likvideerimiseks on vaja kommunikeerida, probleeme arutada, ammutuntud tõde. Nii see Eestis ei käi. Omavahel lihtsalt ei räägita?!
Pöördusin igale poole abi saamiseks, ka kirjalikult, kuid midagi ei tehta, keegi ei saa aidata. On see nõukogude süsteemi järelkaja?
Praegune Eesti ühiskond on kuri, aga kurjus tuleb väiksusest. Nii valitsusel kui tavainimesel, va. mõned erandid, puudub tahe, suutlikus, oskus globaalset mõelda.
Paari päeva pärast on Eesti Vabariigi sünnipäev. Ma tähistan seda päeva ikka ja alati, nagu ka seekord, oma südames, sest pingeline töögraafik ei luba enamat.
Siinkohal tervitan kõiki maailmas elavaid eestlasi Eesti riigi 93. aastapäeva puhul, et on suudetud, vaatamata kõigele, eestlust ja eesti patriotismi tunnet säilitada.
Ma sooviksin, et eestlane Eestis õpiks nägema seda, et Eesti on vaid väga väike tükike meie maakerast ja õpiks mõtlema, käituma maailmakodanikuna.
Samas tahaksin tänada kõiki eestlasi maailmas, kes on andnud mulle väga palju tuge, ka rahalist, et plaadistada meie heliloojate loomingut maailma tipporkestritega ja tänu kellele on võimalik olnud eesti kultuuri säilitada.
Lõpetada tahaksin Jüri Estami sõnadega (delfi, 28.11.10), millega ühinen, sest maestro valu, kurbus ja mure olid selle jutuajamise põhitooniks: „… Järvi puhul võib aga vabalt öelda, et riigi üks käsi ei tundu taipavat, mida teine teeb. Ämbrisse astutud, kohe täiega. Kes vaatab ERSO liikmetele nüüd näkku? Kas oli vaja maestrot hingepõhjani solvata, peaaegu näkku sülitades?“
