Kevad annab oma tulekust märki mitmel moel. Töölt koju jõudes on väljas veel valge, talveriietel tuleb väljas käies hõlmad lahti hoida, lumi on kadunud, tulbid pistavad oma ninad mulla seest välja ja toimub T.E.S. Lasteaia kevadine moenäitus.

Moenäitusest on kujunenud üks lasteaia vanemaid ja oodatumaid traditsioone. Kuigi minu oma tütar on sellest osa võtnud vaid üks kord, on see siiski jätnud tema mällu unustamatu jälje. Läbi terve aasta tuleb seetõttu kodus osaleda mitmetel moedemonstratsioonidel. Modellideks on tavaliselt Mõmmi, Bambi, Muutsi, Beebi ja Barbie või siis ka moekunstnik ise oma uute riietega.

Seekord on toimumas siiski see „päris“ moenäitus, toimumise kohaks Toronto Eesti Maja ja teemaks „Eesti Talu“. Kuigi tahaks hommikul veel natukese magada, ajab tütar mind varakult üles ja vastupidiselt mitmetele teistele laupäevahommikutele jõuame aegsasti kohale. Korraldajad eesotsas Liisa Negesega on teinud professionaalse töö lava kaunistustega, kohal on kogu talueluga seotud temaatika – tuuleveski, talumaja, hobused, lehmad ja põrsad. Ehitatud on saali keskele ulatuv vaatelava, kus modellid riideid ja oma oskusi näitavad. Ka muu korraldus on laitmatu, alates käsitsi tehtud kavadest ja lõpetades korraliku kohvilauaga. Saal on rahvast täis, enamus publikut paistab olevat kaameraid plõksutavad vanemad, vanavanemad ja muud sugulased-tuttavad.

Moenäituse teadustajaks on ehtsat eesti linast kleiti kandev ja pikkade blondide patsidega Ellen Valter. Esimeseks teemaks on „Spordi-, mängu- ja taluriided“. Näha saab uusimaid disaine hokimängijatele, pesa- ja jalgpalluritele, astronautidele, kala- ja jahimeestele. Ei puudu ka tennisemängijad ja karate harrastajad. Enamus vanemaid modelle tulevad lavale kuraasikalt, lehvitavad ja kummardavad viisakalt. Mõnda väiksemat tuleb aidata kohale tulla ja mõnda pikalt tähelepanu nautivat tuleb kättpidi tagasi juhatada. Kaamerad plõksuvad pidevalt ja publik elab entusiastlikult kaasa.

Järgnevalt tulevad lavale peoriideid kandvad modellid. Selle aasta peamiseks uueks suunaks paistab olevat traditsioonilise lipsu ja ülikonna taassünd poistele. Mitmetel aastatel domineerinud kikilips on jäänud tagaplaanile. On võimalik, et kui juba president seda kannab, siis on see kaotanud oma „kuuma“ staatuse noorsoo hulgas. Tüdrukute hulgas on märgata traditsioonilisi valgeid ja roosasid „printsessi“ kleite siidist ja satiinist, aga on ka kergeid ja vallatuid suvekleite. Suvekleitide materjalideks on valdavalt linane ja puuvillane, mustriks lilleteemalised kujundid.

Pärast peoriiete esitlust tehakse vaheaeg. Vaheajal loositakse välja auhinnad loteriipiletite omanikele ja kuulutatakse välja „vaikse oksjoni“ võitjad.

Vaheaja lõppedes demonstreerivad noored modellid tulevasi Mardipäeva moode, alates printsessidest, nõidadest ja mereröövlitest ja lõpetades rüütlite ning lõvide ja tiigritega. Näha on ka Ämblikumeest oma uusimas kostüümis ja punase ninaga klouni.

Viimaseks osaks on traditsiooniliselt rahvarõivaste demonstratsioon. Paljud riided on pärandatud põlvest põlve või siis ostetud Eestist, aga näha on ka uusi omatehtud rõivaid rahvariiete motiividel. Tüdrukutel domineerivad traditsioonilised linased tikandiga pluusid ja triibulised seelikud, poistel põlvpüksid valgete sokkide ja rahvariide-vestidega. Esindatud on Mustjala, Pärnumaa, Viru-Jaagupi, Liivi, Tõstamaa, Kadrina, Muhu ja Reigi rahvariided.

Peo lõppedes tuleb lavale lasteaia esinaine Ruth McFarlane ning tänab publikut, ürituse korraldajaid ja sponsoreid. Korralduse eest hoolitses komitee järgmises koosseisus: juhataja Liisa Neges, Rein Andre, Vivi Holmberg, Karin Jurman, Hillar Sõrra, Peeter Sõrra, Helja Terras, Aaro Tõnnis, Tõnis Tõllasepp ja Peter Vilde. Teadustajaks oli Ellen Valter, toidukomiteed juhtis Liisa Dickson. Oksjoni korraldasid Sirje Lautens ja Katriina Bellerive, muusika eest hoolitses Erik Holmberg ning pilte võttis Richard Lautens. Ürituse peasponsoriteks olid Eesti Sihtkapital Kanadas, Jõekääru Suvekodu ja Toronto Eesti Ühispank.

Märkmed: