Hingehoidjana Eesti kaitseväes
Kultuur 14 Jul 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Tõnis Nõmmik: Vaimulikud kaitsejõududes. Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja selle elulugu. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja Kirjastus Elmatar AS, 2005. 388 lk.

Mu ees on monumentaalne teos, mida lehitsedes hoovab hinge tunnetesegu aukartusest ja sügavast tänutundest autori vastu. See on tema doktoritöö, mida ta edukalt kaitses 25. oktoobril 2005 Tartu Ülikoolis ning mis nüüd nägusas köites ja rohke fotomaterjaliga varustatuna on huvilistele kättesaadav. Toronto juurtega autor on teatavasti koloneli auastmes peakaplan Eesti Kaitseväes. Nagu EELK peapiiskop Andres Põder oma saatesõnas lausub, näitab tema uurimus sõjaväevaimuliku tegevuse mitmekülgsust, sügavust ja perspektiivi, teenides samaaegselt nii teadust, inimest kui Jumalat.

Autor ise ütleb oma sissejuhatuses teema valiku kohta, et vaimulike tegevust sõjajõududes Eesti pinnal ei olnud seni veel piisavalt uuritud. Selle vastu pole huvi tundnud ei sõja- ega kirikuajaloolased. Ainsana on tema pihku sattunud lühikesed artiklid praost Oskar Puhmilt, kes oli soomepoiste sõjaväepastor; ja Soome vaimulikult Thure af Björkstenilt, kes osales sõjaväepastorina Eesti Vabadussõjas. Ometi on sõjapealikud juba iidsest ajast pöördunud lahingusse minnes palve või ohverdamistega oma jumalate, haldjate või esivanemate hingede poole. Need olid paganlikud kombed ja arusaamad, mis ristiusu levikuga eriti ei muutunud.

Esimese maailmasõja ajal levis ütlus, et kaevikus ei leidu ateiste. See väide on kindlasti paika pidanud kõigil ajastutel ja kõikides armeedes. Neid ridu kirjutades meenuvad tahtmatult kadunud õpetaja Edgar Heinsoo mälestused ajast, mil ta Punaarmee koosseisus velskrina rängas lahingus pidi eesti keeles lugema Meie Isa palvet surmavalt haavata saanud polkovniku auastmes venelasest poliitjuhile. Ka paadunud kommunist ei suutnud siit ilmast jumalaarmuta lahkuda.

Autori uurimistöö on jagatud seitsmesse ossa. Raskuspunkt lasub Eesti välivaimulike tegevusel, alates varasema ajalooga, valgustades kaplaniteenistust Vabadussõjast kuni iseseisvuse taastamiseni ja taasiseseisvunud Eesti kaitseväes. Kuid see puudutab ka kaplanitöö teoloogilisi aluseid, nende ülesannete ja tegevuse kirjeldust ning rahvusvahelist koostööd ja tulevikukavasid. Põhjalik ülevaade on antud eesti soost kaitseväevaimulikest läbi aegade ning lõpuks kaplaniteenistustest mujal maailmas.

Huvitavaima osa sellest uurimusest moodustab kahtlemata lähiminevik, kus pärast 20. augustit 1991 algas riigi ülesehitamine ja kaitsejõudude taastamine. Välipastoratuuri taastamisel oli arusaadavail põhjustel väliseestlastel oluline roll. 1993. aasta märtsis tegi tollane kaitseminister dr Hain Rebas autorile, kes oli E.E.L.K. Kanada abipraost ja Kanada kaitsejõudude reservkaplan, ülesandeks koostada Eesti kaitseväelaste usulise teenimise kontseptsioon. See kontseptsioon kinnitati mõningate muudatustega detsembris 1994 kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einselni poolt. Esimeseks peakaplaniks kutsuti 30-aastaste kogemustega USA õhuväe kaplan kolonel Michael Gustav Viise, kes USA reservohvitserina pidi Eestis teenimiseks muretsema USA lennuväelt ametliku loa. 5. juulil 1995 asus ta peakaplani ametisse. Kolm aastat hiljem palus ta kõrge vanuse tõttu luba lahkuda tegevteenistusest ja ta arvati reservi, mille puhul kaitseväe juhataja kin-ltn Johannes Kert teda autasustas Eesti Kaitseväe Teenetemärgiga, erilise päevakäsuga ja eriotstarbelise noaga, mis on tõeline sepa meistritöö. Uueks peakaplaniks kutsuti senine vanemkaplan mjr Tõnis Nõmmik, kes on püsinud sellel positsioonil tänaseni.

Kui kol Viise alustas praktiliselt nullist, siis on nüüdseks jõutud koolitada juba ligi poolsada sõjaväevaimulikku, nende hulgas ka üks islami imaam, kes teenivad Eesti Kaitseväes kaplanitena.

Lisaks sellele on kol Viise poolt koostatud programm „Meie moraalne pärand“, mida sõduritele õpetavad kaitsejõudude kaplanid. Õpetus toimub noorsõduri baaskursuse ajal ja baseerub Piibli kümnel käsul. Paljudele noormeestele on see elus esimene kokkupuude kristliku moraaliga. Kuna Eestis ei ole riigikirikut ja kõigile kodanikele on kindlustatud usuvabadus, siis on osavõtt sellest kursusest vabatahtlik. Osavõtt on viimastel aastatel suurenenud, üha rohkem sõdureid laseb end ristida ja leeritada, ka kiriklik laulatus pole enam haruldus.

Kol Nõmmiku ainulaadne teos on varustatud korraliku isikunimede registriga ja ingliskeelse lühikokkuvõtte raamatu lõpus on teinud autori tütar Maimu Nõmmik. On ka ära toodud noodikirjas Eesti Kaplaniteenistuse marss „Pro Deo et Patria“, Roman Toi helilooming Ivar Rammo sõnadele. Viimane on ka loonud eestikeelsed tekstid paarile rahvusvaheliselt tuntud meloodiale, mis sobivad pidulikel üritustel laulmiseks. Roman Toilt pärinevad ka kaplanite sarvesignaalid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus