Eesti Elu
Hingedepäeva külaskäik
Kultuur 03 Nov 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hingedepäev, 2. november (aga ka kooljakuu, hingekuu, talvekuu), on see päev, kui eestlased mõtlevad neile, keda meie seas enam ei ole. Süütavad koduakendele küünlad ja lähevad kalmistule ning läidavad sealgi oma lähedaste haudadel tulukesed. Mõnedes riikides käiakse surnuaial eelneval päeval, 1. novembril ehk pühakutepäeval, näiteks Soomes, Rootsis ja Poolas. Tegelikult on hingedeaeg kogu pikk sügisene periood oktoobrist jõulude ettevalmistamiseni.

[/i]
Mina otsustasin eesti hingedepäeva õhtul eel minna oma lähimale kalmistule, mille puhul väga paljud ilmselt ei teagi, et see on enamat kui lihtsalt park. Kui neile pole räägitud või nad pole enne selle „likvideerimist“ seda oma silmaga näinud või nüüdseks kalmistupargi väravatesse ilmunud rohket vana fotomaterjali uurinud, siis on see tõepoolest uudiseks, et seal puhkavad tuhanded ja tuhanded inimesed. Mina muust mõelda ei saagi, kui seda kaunist roheala näen. Aga näen ma seda tihti, kuna sõidan selle ühte äärt pidi alla ja teist äärt pidi üles ehk põhjapoole, Kopli poolsaare tipu poole, et oma tibusid lasteaeda viia.

Võtsin kalmuküünlad ja tikutoosi kaasa ning läksin sel imevaiksel soojal õhtul poole kilomeetri jagu samme koduuksest sinna, kus kunagi algas 30st kabelist moodustuv ring. Samas lähedal, kuuldavasti väljaspool aeda olevat ka olnud ühe haua peatsis suur propeller – Charles Leroux’ matmispaigal. Ta oli ameerika aeronaut, langevarjur ja langevarjukonstruktor, kes hukkus 1889. a langevarjuhüppel Tallinna lahes. „Tasuja“ autor kirjanik Eduard Bornhöhe maeti ümber Metsakalmistule, kuid siia mere äärde jäid teiste hulgas helilooja Konstantin Türnpu, kunstnik Gustav Adolf Hippius, lauljatar Miliza Korjuse isa Artur Korjus, laulja Gertrud Elisabeth Mara, kellele Goethe pühendas luuletuse, Lydia Koidula õde ja väidetavalt ka USA presidendi Abraham Lincolni õepoeg (!?)

Olin veidi jahmunud, kui nägin, et mälestustähis enam ei toimu liikuvana. Selle vesi oli kinni keeratud ning lehed ja vaga vesi varjasid inimeste kujusid, mis selle põhjas kujutatud. Siia ei olnud keegi toonud ühtegi küünalt ja tegelikult parajat äärt, mille peale lootsin omagi kalmuküünlad asetada, polnud olemas. Siiani ei paista ka olevat välja pandud kirjalikku seletust, MIDA see koht tähistab. Seda võiksin selle kujundajatele isegi soovitada...


Mõne kilomeetri kaugusel asuvast Kalamaja kalmistupargist kui endisest, sajandeid vanast matmispaigast teab rohkem inimesi. Sinna on juba mitmeid aastaid, peale selle kujundamist mälestuspargiks, pandud ühisinitsiatiivi korras hingedepäeva küünlaid ning peetud koosolemisi. Varsti teeme seda ka Koplis. Kuid tõtt-öelda polnud selles vaikses soojas õhtus midagi nii puudu või valesti. Ilusad olid puude peegeldused, vareste hüplemised ja tihaste hüüd. Need kõik meenutasid endisi kalmistule maetud inimesi ja hävinenud hauamonumente; olid hingevalguseks.

Lahkudes nägin, et ammu enne meid olid selle piirkonna vene rahvusest inimesed püstitanud mälestusmärgi, sümboolse hauakivi juba 1991. aastal. See oli küll värava juures, kuid nii põõsa varjus, et alles nüüd, kui põõsas oli raagus, nägin seda vene õigeusu ristiga kivi, mis mälestab kalmistul puhkavaid vene valgekaartlasi. („Vabadussõja ajal paiknesid Koplis Vene Loodearmee laatsaretid ning 1919. a lõpust 1920. a kevadeni levis seal plekiline soetõbi, millesse suri palju ravil viibinud valgekaartlasi. Koplisse, vanast kalmistust lõuna poole, otsustati rajada nakkushaigustesse surnud loodearmeelastele õigeusu kalmistu,“ kirjutab Robert Nerman 2004. a. EPLi artiklis „Vene võim hävitas Kopli kalmistu“.)

Koos uhke baltisaksa pärandiga oli see arusaadavalt teravaks pinnuks teatud Nõukogude võimumeeste silmas. Ja nende imeliste kultuurmälestiste, Eesti pinnal ainulaadsete baroksete ja varaklassitsistlike kabelite, kunstipäraste sepiste ja kõige enam inimeste nimede võrra vaesemad oleme me võrdselt nüüd kõik.

Sel õhtul kell 23.05 oli kavas kuulata Vikerraadio saadet „Luuleruum“, kus hingedepäeva kava eesti autorite luulest „Eksinud une lagendikul“, esitas näitleja Kaie Mihkelson. Jäin aga lapsi magama pannes ise kahjuks magama. Seda saab loodetavasti kuulata tagantjärgi saadetearhiivis (vikerraadio.err.ee). Ei tea, kas seal loeti ka Artur Alliksaart: [i]Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud, niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus