Eestimaal on igal kivil ja põlispuul oma nimi. Igal pisemalgi künkal ja allikanirel on jutustada vaid talle ainuomane lugu. Me oleme rahvana neid paiku hoidnud ja kaitsnud. Need paigad on olnud meie rahvale rohkem kui looduskaunid, need on pühad. Pühi paiku on rahvas nimetanud hiiteks. Hiied on paigad, mis on ühendanud meie rahvast oma esivanemate, jumalate, vaimudega. "Soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks on just suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele.” (Oskar Loorits).
Hiitesse kogunetakse hilissügisesel hingedeajal ja kevadel, veidi enne põllutööde algust. Minnakse, et paluda õnnistust, et jumalatele ohverdada, selleks et oma esivanemate vaimudega kõnelda.
Milline on hiite jutt tänasele eestlasele, liivlasele, lätlasele.
Hea lugeja, Kadaka näitemänguselts ja "Jaaniku" regilauljad kutsuvad Sind kaks päeva enne viilepipäeva, pühapäeval, 28. aprillil kell 7 õhtul Eesti Maja kohvikusse regilaulu ja kandlemängu kuulama, hiitejuttu puhuma, kaasa mõtlema, vahest koos laulmagi. Kannelt mängib ja juttu vestab Dace Veinberga.
Linastub Rein Marani uus dokfilm "Hiite lummuses"(2013).
Kohvikuõhtu on Kadaka näitemänguseltsi teine peatus Esto teel.