Herbert Looverele sünnipäevaõnnitlusi saates …
On ülimalt hea meel seda lühikest sõnumit kirjutada, et vahendada Eesti suusatajate tervitust Thunder Bays elavale Herbert Looverele ja sellele ka pisut taustajuttu lisada. Herberti auväärne 85. sünnipäev uue aasta esimesel päeval , 1. jaanuaril toob meile taas meelde ammuse tutvuse selle energilise ja tegusa härrasmehega, kellega Eesti suusakoondisel tuli mitmeid nädalaid koos olla 1995.aasta suusatamise maailmameistrivõistluste päevil Thunder Bays. Ehkki varsti saab sellest juba paarkümmend aastat, on tookordne lahkus, meie igakülgne aitamine siiani meeles.
Herbert oli kohapealse korralduse A ja O, ta uuris iga meie muret ja püüdis neid isegi ennetada. Ta oli uskumatu tegutsemisvõimega mees, keda me praeguse Eesti suusakoondise peatreeneriga Mati Alaveriga kuulsime juba hommikul vara telefoniga asju ajamas. Olime nimelt enne võistluste algust majutatud rohkem kui nädala Thunder Bay eesti peredesse ja meid Matiga võõrustas Looverede pere. Tänud siinkohal ka pereemale maitsvate toitude eest ning meenutame siiani ehtsaid saunamõnusid nende kodus.
Nii siis Herbert korraldas ja oli rohkem kui 100 % meie käsutuses kogu selle aja. Igal pool kus liikusime, tegi ta Eesti suusakoondisest hirmus tähtsa numbri ja kuigi tundus, et paljudki polnud Eestist ja nende suusatajatest midagi kuulnud, mõjus Herberti esitlus nii, nagu oleksime me maailma parimad . Omaette roll oli Herbertil ka meie majutusega seoses, enne võistlsute algust otsis ta lahkeid eesti peresid , kus meid avasüli vastu võeti ja kellele muutusime selle ajaga lausa oma pere liikmeteks. See oli südantsoojendav kogemus, mida oli ka meil üsna uudne kogeda, kuna suusakoondis oli nooruke ja enamus neist oli Eestist väljapoole pääsenud üsna vähe. Nii et see kõik oli rohkem kui ainult suusavõistlusest osavõtt ja sooje hetki jätkus igaks päevaks…
Ka minul, kui koondise juhil oli teatud murelikkus, et kuidas suhtub Thunder Bay eestlaskond meie noortesse ja mis mulje meie jätame. Aga nagu selgus, oli see oli asjatu mure. Nähes noori suusatajaid, meie rahvusvärvides taas Eestit esindamas võis mitmetegi hallipäiste prouade ja härrade silmanurgas pisarat näha. Eriti meenub meie ühine õhtu, kuhu tuli kokku meeletu hulk rahvast ja kus esitlesime igat meie koondise liiget ja omavahelist jutustamist jätkus mitmeid tunde.
Tahaks rääkida ka sellest, et eesti suusakoondis sai tollase võistluse teoks teha ainult Kanada eestlaskonna rahalisel toel. Hr. Vello Sootsi jt. eestvedamisel tehtud toetuste abil sai kokku pea et pool meie osaluskuludest. Aeg on toetajate ringist küllap mõnedki viinud, aga kes juhtub neid ridasid lugema, siis olgu kõigile edasi öeldud, et Eesti suusatajad pole tookordset abi unustanud.
Kui ikkagi ka suusatamisest ja MM-ist rääkida, siis ega me suutnud seal Thunder Bays veel maailma paremikule väärikat vastupanu osutada. Eredaim oli Kristina Shmiguni 5. koht 5 km distantsil, kes on hiljem muidugi kogu maailma naisuusatajad alistanud ja tõusnud kahekordseks olümpiavõitjaks ja maailmameistriks. Samuti alustasid oma „karastamist“ just seal nüüdne kahekordne olümpiavõitja ja maailmameiter Andrus Veerpalu, OM- i ja MM-i medalimees Jaak Mae. Kindlalt tunneme uhkust ( ka teie Canadas), et Thunder Bay suusakoondises olnud Raul Ollest sirgus tulevane maailma kõige auväärsema suusamaratoni Vasaloppeti võitja 2000. aastal. Oma treenerikarjääri kogusid olulist kogemustepagasit nii Mati Alaver kui Anatoli Shmigun, kelle käe alt sirgusid õigepea maailma tippu jõudnud suusatajad.
Usun, et paljudki on juhtunud meie suusaliidu koduleheküljele ja meie tegemistele kaasa elada saanud, aga kui veel pole, siis minge aga julgesti webiaadressil
www.suusaliit.ee ja kogu Eesti suusaliidu tegevus avaneb kogu oma eheduses.
Suusatajatena teame, et meie ala nõuab pikaajalist ettevalmistust ja eriti just hiljem, saavutuste puhul tagasi vaadates näeme, et iga etapp/võistlus on selles edus oma olulist rolli mänginud. Julgen öelda, et kogu Eesti suusatamisele mängisid meie edasises arengus need Thunder Bay paarkümmend päeva väga olulist osa. Me muutusime julgemaks ja kindlamaks ja saime aru , et kui tõsiselt tööd teha, siis tuleb ka edu. Mõningal määral võib seda võrrelda teie, kallite rahvuskaaslaste saatusliku käekäiguga . Alles seal olles ja mitmeid teie lugusid kuuldes veendusime, et eesti jonniga võib ka kõige raskematest oludest jagu saada ja end teostada…
Nii et kallid rahvuskaaslased nii Thunder Bays kui mujal Canadas. Olge siiralt veelkord tänatud tookordse toetuse ja külalislahkuse eest. Me teeme oma tegusid edasi ja nii on homme hommikulgi Tshehhimaal Tour de Ski stardis taas Eesti suusakoondis ning kergelt neist jagu ei saada…
Viimane rida kuulub taas aga auväärsesse ikka jõudnud HERBERT LOOVERELE.
Mehele, kes on vaid paari aasta jagu noorem kui Eesti suusasport ja kel on ilmselt just selle tõttu olemuseski pisut suusatamisega sarnaseid jooni. Need oleksid - Mitte alla anda, tegutseda ja võidelda ning uskuda kaljukindlalt, et kõik on võimalik…
Parimate sünnipäevatervitustega Herbertile ja aastalõpu ning uue aasta soovidega kogu laiale rahvuskaaslate perele!
Lugupidamise ja tänuga Eesti suusatajate nimel,
Kaarel Zilmer
Thunder Bay 1995.a. MM-i Eesti suusakoondise juht
Eesti Suusaliidu juhatuse liige
Tartu ja Tallinna ülikooli suusaõppejõud
Tammneemes, 30. detsembril 2008.a.
