HENN PõLLUAAS: Rahvas annab sõjaväele hinge TMS
Eestlased Eestis 30 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Terve Mõistuse Sündikaat

Sattusin sirvima ajakirja „Sõdur“ sõjaeelseid aastakäike. Neis arutleti erinevate militaarprobleemide, strateegia ja taktikaliste küsimuste üle, analüüsiti nii ajaloolisi kui hiljuti toimunud konflikte (Hispaania kodusõda, Poola vallutamine jne), meenutati Vabadussõja kogemusi, jagati näpunäiteid üksikvõitleja oskustest tankitõrjerajatiste püstitamise ja moodsa õhusõjani. Ühesõnaga, anti ülevaade kõigest, mida riigikaitse valdkonnas oluliseks peeti.

Aeg, tehniline, strateegiline ja taktikaline areng on suure osa kirjutatust ajalooks muutnud. Ometi leidus teema, mis oma aktuaalsust vähimalgi määral kaotanud ei ole ning mis vajaks tänagi märksa suuremat rõhuasetust ja esiletoomist. Jutt on isamaalisest kasvatusest, kaitsetahte ja kaitsevõime seosest rahvuslike aadetega. Siis pandi sellele küsimusele oluliselt enam rõhku kui täna. Riigikaitseõpetus koolides (käsikäes isamaalise kasvatusega) oli kohustuslik, see oli sisuliselt sõjaväeteenistuse üks osa, mida peeti iga kodaniku pühaks kohustuseks riigi ees. Rahva vapper vastupanu suvesõjas 1941 ja 1944. aasta kaitselahingutes ning vabaduseiha, mida idanaabri jõhker okupatsioonireziimgi murda ei suutnud, tõestab sellise rõhuasetuse õigsust ja vajalikkust.

Toon järgnevalt valiku erinevatest ajakirja „Sõdur“ numbritest ja artiklitest nopitud mõtetest, mis ajatutena võiksid kuuluda ka tänapäeva ja on eriti aktuaalsed tänasel tähtpäeval -1. detsembril:

„...Riigikaitse tugevus, riigikaitse potents ei seisa üksi relvastatud jõus, ei seisa tankide ja lennukite arvus, vaid terve riigi ja rahva elujõus. Millised iganes on iga sõjalise aktsiooni reaalsed huvid ja eesmärgid, ometi jääb tõigaks, et võitlejate moraalseks jõuallikaks ja võitlusvaimu kandjaks on rahvustunne. Kaitseväe vaimu ja meelsuse kandjaks saab olla vaid vankumatu rahvuslus ja patriotism. Teistsuguse vaimu ja meelsusega ei saa olla sõjaväe kui terviku ega tema juhtide ja sõdurite sügavat usku ega truudust oma riigile, rahvale ja juhtidele.“

„Moraalset jõudu saab ammutada eeskätt rahvuslikust iseteadvusest ja kokkukuuluvustundest. Need on aluseks patriotismile, kohusetruudusele, võitlustahtele jne. Ühesõnaga, tähtis on vaimsus, mida sõdur kannab. On see ühine riigi üldise poliitikaga, on sõjavägi tugev ja võitlusvõimeline, on aga rahvas killustatud, on ka sõjaväe vaim kirju ja kõikuv.“

„Rahva tugevus ja väärtus ei olene ei arvukusest ega majanduslikust edust. Teame suuri, kuid nõrku rahvaid, rikkaid ja sisemiselt jõuetuid. Vabadust ei saa hinnata vaid materiaalsete väärtuste mõõdupuuga. Võib tuua rea näiteid, kuidas rahvad hävinesid ja hukkusid materjaalseid hüvesid esmasteks seades ja neist nõrgestatult. Rahvas, kes seab mammona esikohale ei vääri vabadust. Rahva tugevus ja väärtus oleneb tema vaimsest jõust, rahvustunnetusest ja sisemisest elutahtest.“

„Rahvuslus on usk isamaasse, oma rahvusesse, selle arenguvõimekusse ja eluõigusesse. Tema eesmärk on suunata elujõudu ühes suunas - elada vaba rahvana, iseseisva riigina ja teostada ülesandeid, mis vastavad riigi ja rahva huvidele, majanduslikule jõukusele ja vaimsetele võimetele.“

„Rahvas annab sõjaväele mitte ainult isikkoosseisu, varustuse ja relvastuse. Rahvas annab sõjaväele ka oma hinge, oma elumõtte, aated ja eesmärgid. Puuduvad aga rahval elutahe, mõte, aated ja sihid, puuduvad need ka kaitseväel. Siis puudub meestel ka eesmärk, mille eest võidelda ja põhjus mille eest olla valmis surema.“

„Eesti rahval on olemas kõik eeldused vaba ja iseseisva riikliku elu elamiseks ja jätkamiseks. Kuid julgeim ja elavaimgi rahvas võidakse muuta loiuks ja passiivseks, jõuetuks, araks ja ükskõikseks massiks, kui ta immutatakse läbi ekslike hoiakute, vaadete ja arusaamadega asjade tõelisest tähendusest ja seisukorrast. Kui juhtidel puudub arusaam tegelikest rahvuslikest eesmärkidest. Omamata rahvustunnet ja evimata dünaamilist edasikestmistungi, ei jää ükski rahvas kestma.“

„Eesti rahva üheks suuremaks puuduseks ongi olnud nõrk rahvuslik iseteadvus ja rahvuslik uhkus. Eelistatakse sageli ja peetakse paremaks kõike, mis on võõrsilt - enda oma alahinnatakse ja painutakse võõra ees. Ometi, väikeriik, kes tahab eksiteerida, peab näitama üles tahet elamiseks, tundma sisemist väärikust ja rahvuslikku uhkust. Meil on palju, mille üle uhked olla.“

„Tahame hoida oma riiki ja iseseisvust, kasvatada tugevaid kaitsejõude, peame kasvatama tugevat rahvast - isamaaliste vaadetega, tugeva rahvusliku elumõtte ja elutahtega. Kui noortesse suudetakse kasvatada tulist armastust oma kodumaa vastu, siis on see põhjaks, millel kasvab tahtejõud ja kohusetunne. Kaitsejõudude tugevus on võrdeline rahvuse tugevusega. See on aga üks riikliku eksistentsi ja julgeoleku olulisemaid aluseid.“

„Eitada riigikaitse vajadust tähendab sedasama kui eitada oma vabaduse tarvilikkust. Meie kaitseorganisatsioonid ei ole loodud ühegi isiku või kildkonna võimu säilitamiseks vaid kogu rahva vabaduse ja iseseisvuse tagamiseks. Riigikaitse on sedavõrd laialdane ala, et siin leiab iga kodanik endale tegevust, niihästi mees kui naine, noor kui vana, kui ta vaid mõistab, millisel määral sõltub ka tema isiklik heaolu ja julgeolek riigikaitse tugevusest.“

„Riigikaitseprobleemide lahendamine, millest võib sõltuda rahva suveräänsus, sõltub sõjaväe prestiižist ja kodanike suhtumisest sellesse. Oleme saamas lahti veneaegsest halvustavast vaatest „soldatiseisusele“ ja sõjaväele üldse. Rahvusliku kaitseväe loomise perioodist alates on meie sõjavägi võitnud enesele hea nime ja tõestanud, et ta erineb sellest sõjaväest, mis ei omanud eestlaste poolehoidu ega austust.“

„Riigi elulistes huvides on tähtis, et sõjaveäteenistuse kohustusest kujuneks välja au- ja uhkuseküsimus, traditsioon, mille eeskujuliku sooritamiseta ükski meeskodanik ei peaks väärima kodaniku suuri õigusi.“

„Iseseisva riigi ühiskondlikus elus on kaitsejõududel asendamatu tähtsus. Tal ei lasu üksnes riigikaitselised ülesanded, vaid ka kodanike sõjaväelise kasvatuse, harimise ja rahvuslike aadete kaugeleulatuvate eesmärkide elluviimine. Meie riigi ja rahva kestmajäämise tagamine...“

Lõpetaksin siinkohal tollase Kaitsevägede Staabi ülema, kindralmajor N. Reegi sõnadega: „Riigikaitse teravam kuju, riigikaitse ultima ratio on sõda. Meie sõda ei alga. Meie sõda ei provotseeri. Meie teame, mida tähendab sõda rahva saatusele. Meie jaoks on sõda vastupanuakt, vastupanu selleks, et sundida vastast loobuma oma püüetest, oma nõudest meie vastu. Kuid sõda, olgu missugune ta on, on alati seotud rahva ja riigi kõigi eluvaldkondadega, tema vapustab riiki ja riiklikku organismi kuni vundamendini. Kui see nii on, siis on selge, et sel korral kogu rahva elu, kogu riikliku organismi pingutused, kõik, mis rahval on, saab ja peab saama pühendatud selleks otsustavaks võitluseks rahva olemasolu eest“ (Rahvuskogus 02.03.1937.a.). Neile sõnadele pole midagi lisada. Tuleb vaid küsida, kas ja kui kindlalt meie oleme valmis seisma oma rahvuse ja rahvusriikluse jätkuvuse eest tänases maailmas?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus