Eesti Elu
Hellar Grabbi Eesti lugu
Kultuur 13 Feb 2009 Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hellar Grabbi. Vabariigi laps. Tartu: Ilmamaa, 2008, 380 lk.

Kingitus Eesti Vabariigile tema juubelisünnipäeval

Mäletame oma lapsepõlvest, kui tähtis oli sünnipäev, sest siis oli oodata kingitusi. Kingitusi saame ja teeme ka siis, kui me enam nii väga järjekordset sünnipäeva ei ootagi, vaid pigem kardame uue eluaasta numbri saabumist. Kui saame kellelegi mõne kingitusega rõõmu teha, kogeme teistsugust rõõmu. Just sellise kingitusega on hakkama saanud Hellar Grabbi, kes Eesti Vabariigile kinkis tema 90. sünnipäevaks sümboolse pealkirjaga raamatu „Vabariigi laps“.
Kes on „Vabariigi laps“ Hellar Grabbi?

Kui Eesti Vabariigi sünni juures olid aktiivsed need, kelle sünniaasta oli enamasti 19. saj. II pooles, siis Hellar Grabbil oli õnn elada esimeses Eesti Vabariigis lapse- ja poisieas.

H. Grabbi raamat on tänasele lugejale huvitav mitte ainult aja- ja eluloolise materjali pärast, vaid seetõttu, et ta juhib tähelepanu vajadusele enam hinnata seda rikkust, mida Eesti Vabariik omab – neid inimesi, kes sõltumata sellest, kas nad elavad kodu- või välismaal, identifitseerivad end vabariigi lastena.

Hellar Grabbi sündis 1929. a. Tallinnas. Ta on ajakirjanik, kirjanduskriitik, toimetaja ja kirjastaja; president K. Pätsi vanema käsundusohvitseri, kol. Herbert Grabbi poeg. Põgenes 1944 koos ema ja noorema venna Reinuga Saksamaale, kust nad jõudsid 1949 USA-sse. Lõpetas seal Columbia Ülikooli magistrikraadiga. Osales ajakirja Vaba Eesti toimetamisel ja töötas USA Kongressi Raamatukogus; toimetas-kirjastas ajakirja Mana. Esines sageli Raadio Vaba Euroopa saateis. Ta toimetas ja andis välja kümmekond raamatut, mh Betti Alveri, Ilmar Mikiveri, Urve Karuksi, Felix Oinase, Jaan Krossi jt. sulest, tema toimetatud on ka Andres Küngi raamat A Dream of Freedom. Grabbi tegutses Eestis 1992 valimisliidu Eesti Kodanik juures, oli viimasest väljakasvanud rühmituse Eesti Kodanike Liit ja hiljem ka liikumise Parem Eesti üks rajajaid. Avaldanud püsiväärtuslikku esseistikat raamatuis „Vabal häälel: mõtteid kahesajast eesti raamatust“ (1997), „Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust“ (1999) ja „Eestlaste maa“ (sarjas „Eesti mõttelugu“ (2004). Toimetanud koguteose „Vaba Eesti tähistel“ (2000).

Grabbi kui kaduma läinud hea kirjanik

Hellar Grabbi eluloos puudub määratlus, et ta oleks ka kirjanik. Kuid mees on tegelnud kirjanike loomingu uurimise ja tutvustamisega, on ehk mõelnud vahel ka ise olla kirjanik. H. Grabbi mälestused, mis meie raamaturiiulitele tulid Jaan Krossi mälestuste järel, on mõlemad loomas isegi nagu omaette vahezhanrit. Jaan Kross mainis oma mälestuste II köites, et ta lubas kirjutamisel endale „vabaduse mäletada nii, nagu vana mees mäletab“. Hellar Grabbi mälestused pole juba raamatu alapealkirja järgi üksnes mälestused. Selle probleemiga on kimbus Kalev Kesküla (Eesti Ekspress, Areen, 13.11.08), kes intervjuus autoriga hoiatab lugejaid, et selles raamatus on „ühendatud memuaristika jaankrossiliku ajaloolise romaaniga“. Grabbi võtab selle omaks ja nimetab seda oma mälestuste kirjapaneku paratamatuks vormiks, sest 1929. a. sündinuna ta ei saanud rääkida paljudest teda huvitavatest asjadest teisiti. Aga vabariigi lapsena ei saanud ta nendest asjadest ka rääkimata jätta. Raamatus põimub esseistika memuaristikaga, dokumenteeritud ajaloouurimus belletristliku fantaasiaga. Osa sündmusi on autor näinud lapse või nooruki (vanuses 4–14) pilguga; samas on juhtumeid, mida ta püüab näha läbi oma isa silmade või ajaloolase pilguga. Lugeja peab oskama kaasa minna autoriga, sest tegevusaeg võib keset jutustust libiseda minevikust olevikku; inimesed hakkavad rääkima otseses kõnes või ümbruse kirjeldus poetiseerub ja esineb ulmelisi passaazhe. Kuid samas tuleb tunnistada, et esitatud põhilised ajaloosündmused ja -faktid on tõepärased.

Mis on teose peamine eesmärk? Hellar Grabbi pihtis Keskülale, et autoril on olnud soov „päästa unustusse uppumisest, olematusse haihtumisest oma lapsepõlve maailm, jätta kirjasõnasse mälestus oma emast ja isast ning tänada neid ja Eesti Vabariiki ilusa lapsepõlve ja ellu kaasa saadud väärtushinnangute ja isamaa-armastuse eest“. Ühtlasi on see raamat mälestusmärk kõigile vapratele Eesti ohvitseridele, kelle elu lõpetasid kuulid vene tshekistide nagaanidest ja kes hukkusid Venemaa vangilaagrites.

H. Grabbile on elus olnud olulised nii isa maa (isa), kui ema keel (ema). H. Grabbi valdab väga ilusat eesti keelt, see on lopsakas ja kujundlik. Ta mitte ainult ei jutusta oma pere ja selle sõprade lugu Eesti Vabariigis, vaid maalib meile sellest mälupilte, mis on lugejale kaasakiskuvad ja fantaasiat ergutavad.

H. Grabbi maailma on aidanud oluliselt kujundada tema ema – Ella Grabbi (sünd. Korjus). Emale pühendab ta raamatus väga huvitava peatüki. Raamatus tsiteerib ta korduvalt ema mälestusi, mis poja poolt on trükki toimetatud („Ella Grabbi mälestusi“, Tuna nr. 1, 2008).

Oma isa kõrval jutustab autor ka teistest Eesti kõrgematest sõjaväelastest nagu kindralid Brede, Reek, Jonson, Jaakson ja kolonelid Pinka, Ahman, Raidna jt. Eripeatükk käsitleb ligi 300 Eesti ohvitseri hukkamist ja hukkumist Norilskis.

Hellar Grabbi on mees, kes teeb oma asju sageli laia haardega, nii ka nüüd. Ta kirjutuslaual USAs on kaks raamatut, mõlemad pooleldi valmis, katkendeid neist on ilmunud ajakirjades. Üks, „Vabariigi lapse“ otsene järg, räägib elust sõjaaegsel ja -järgsel Saksamaal ning aastakümnetest Ameerikas. Teine käsitleb tema seitset uurimisreisi okupeeritud Eestisse aastail 1968–89, samuti tema poliitilist tegevust Washingtonis 1989–92 ja Tallinnas 1992–96. Lugejana saab vaid oodata, millal meieni jõuavad ka need mälestusraamatud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus